ÜMBERMAAILMAREISI PÄEVIK ⟩ Kuidas Korea teeb uueks inimeseks

Lõuna-Korea külastajad viiakse sageli kahte Koread eraldavale piirile. Pildil vaade Põhja-Koreale läbi pikksilma. Foto: Terje Toomistu

​Mööda Vaikset ookeani jookseb mõtteline joon, mida lääne suunal ületades satud hoobilt homsesse. Ajatsoonide erinevus võib siinkandis olla koguni 26 tundi, mistõttu oli mu lend Seattle’ist Souli lühikese vahemaandumisega Hawaiil sõna otseses mõttes lend tulevikku. Kontrastis logiseva USA-ga tekitab hüppelise tehnoloogilise arengu läbi teinud Lõuna-Korea ka totaalse tuleviku-tunde: alustades iga sammu registreerivatest mikrorobotitest ja siidiselt sujuvast metroost, lõpetades puutetundlike hambaorkide jagajatega restoranides – nendes samades, kus tuleb ise endale liha küpsetada, kirjutab oma värske filmiga «Põlvkond piiri taga» ümbermaailmareisil käinud Terje Toomistu.

Öine Soul on täis saladusi. Foto: Terje Toomistu

Soulis ringi liikudes taban end pidevalt ahhetamas, et küll see tehnoloogia on imeline. Ent imelise pangaautomaadi-robotiga asju ajades on vaja läbi hammustada mitmest koreakeelsest juhtnöörist, kuni saab inglise keele peale üle minna ja oma rulli ka lõpuks kätte. Maskikandmise kohustus kaotati siin juba ammu, aga tänavapildis ei muutunud seejärel mitte midagi – kõik kannavad maski, eranditult metroos.

Muusikud Souli tänaval pop-up-kontserti andmas. Foto: Terje Toomistu

Souli ei toonud mind otseselt filmituur, vaid antropoloogiline uudishimu ja õppetöö tegevuse juures, mida meie erialases keeles tuntakse välitöödena. Nimelt kaks minu juhendatavat üliõpilast kirjutavad oma lõputööd Koreast ning elavad parajasti Soulis. Kui minu põlvkonna inimestel oli tihti oma American dream, mis tekitas soovi Ameerika elu oma nahal järele proovida, siis nooremate puhul on see sageli asendunud uute eksootiliste unistustega. «Korea laine» harjal surfates – ikka veebis mööda Korea popmuusikat ja seriaale – võib tekkida vastupandamatu soov nende ilusate Korea inimestega lähemat tutvust teha. Hongdae piirkonnas jalutades võib tõesti tekkida tunne, et korealased on sündinud popstaarid – andekaid ja julgeid esinejaid oma etteastetega kohtab siin igal sammul. Ilmselt on nad ka kõvasti karaokebaarides harjutanud, mis on muide väga lõbus ja ehe proovimist väärt Korea-kogemus. Teiste seas näeme kümnetele kaameratele tantsivaid tüdrukuid. Siit tänavailt korjatakse üles ka tulevasi K-popi staare. Salvestatud videoklippidest sõeluvad promootorid ja agendid hiljem välja parima staarimaterjali.

Ootamatult tõmmatakse meidki kaamera ette. Üks juutuuber palub härdalt kommentaari küsimusele, kas Korea on kaotamas oma kultuurilist identiteeti. Rahustan tema (ja ta 400 000 jälgijat) maha, viidates 70 aastale alates Korea sõjast, mil siinne kultuur on arenenud dialoogis erinevate teistega, ennekõike muidugi Ameerikaga. Kuivõrd aga K-popi staarid laulavad peaaegu eranditult korea keeles ja keel on teadupärast identiteedi keskne element, pole põhjust muretseda. Pigem tasub uhkust tunda, millise soft power’i võidukäigu on Korea oma K-lainega viimase paarikümne aastaga maailmas teinud.

Sõjaoht põhjanaabriga on Lõuna-Korea kohal hõljunud aastakümneid. Pildil rahusõnumitega palvuslindid Põhja-Korea-äärses piiritsoonis. Foto: Terje Toomistu

Reisi käigus viskasin sõpradele mõnikord nalja, et maakerale ringi peale tehes jõuan koju uue inimesena. Tajudes pika reisi koormat oma õlgadel ning pidevast jetlag’ist kumisevat pead, tundus ahvatlev oma reisi viimast õhtut sisustada Korea traditsioonilises spaas, lubada omale üks lõõgastus enne kojusõitu.

Keldrikorruse spaas võtab mind käsi kokku lüües vastu rõõmus vanaema, kes sõnakestki inglise keelt ei räägi. Ta avab mulle teenuste kataloogi ja koputab näpuga ikka vaid ühe paketi peale, mida tema kehakeele järgi võib parimaks pidada. Olgu, reisi viimane õhtu – luban end poputada.

Vanaema juhatab mind tagatuppa ja sikutab mu pükse alla. Järeldan, et nüüd tuleb end paljaks võtta. Asemele annab ta lohvaka roosa pidžaama, milles talitatakse mind inglu moodi sauna. Jõuan hetkeks soojadel kividel lõdvestuda, kui vanaema ukse lahti lööb ja mulle mobiiltelefoni ulatab. Toru otsas tutvustab end soravas inglise keeles vanaema poeg, kes uurib, kui palju mul edasiste protseduuride jaoks aega on, andmata nende kohta aga vähimatki infot. Õige pea juhatatakse mind teise ruumi. Samal ajal kui vanaema püüab nüüd mu roosasid pidžaamapükse alla sikutada, märkan enda ees auguga tooli, kuhu nüüd mind istuma pannakse ja suur roosa keep üle pea tõmmatakse. Nähes minu ilmselgelt väga kohkunud pilku, tõstab vanaema entusiastlikult pöidla püsti. «Good!» lausub ta laia naeratusega.

Tasapisi jõuab mulle kohale, et see ongi see Aasia naiste kuulus vagiina-aurutamine. Naistearstid sellest midagi ei pea, aga rahvasuu lubab rohtu naise iga häda vastu. Edasi viiakse mind duši alla, sealt soolavanni, seejärel pannakse lamama. Nägu kaetakse jaheda riivitud kurgiga ja seotakse kinni. Niimoodi pimesi ja ihualasti, ainsa külalisena selles põrandaaluses spaas, jään kerges ärevustundes ootama oma edasist saatust. Nüüd asub keegi mind nühkima. Tundub, et mul pole muud valikut, kui kogemusele anduda. Aeg-ajalt käsutatakse mind korea keeles duši alla, seejärel protseduur jätkub, muudkui nühkides iga sentimeetrit mu kehast, vahel lappides seda märgadesse käterätikutesse, siis kattes mõne meeldiva tekstuuriga plögaga.

Kolm tundi hiljem kogu kogemusest rabatult spaast välja astudes meenub vana ränduri tarkusetera – ole ettevaatlik, mida soovid. Sest soovid kipuvad täituma. Mitte kunagi pole mu keha olnud nii siidine, nii puhas – mis tähendab, et saabungi koju nagu uus inimene!

Aga sellega polnud soovi täitumine veel ühel pool. Järgmisel päeval ööbimiskoha kitsastest treppidest oma Seattle’ist ostetud raamatute ja nüüd ka Korea näomaskide all kõvasti kaalu juurde visanud kohvrit tassides väänan jala välja. Esiti tundub, et jäi terveks. Metroojaamas aga juba lonkan, lennujaama jõudes ei jää muud üle, kui küsida endale ratastool. Niimoodi ratastel talitatakse mind läbi turvakontrollide rägastiku. Lennukis istun jääkoti all. Lootsin küll koju jõuda uue inimesena, aga sellist perspektiivinihet polnud uneski osanud näha.

Jalg saab terveks, nahk taastab oma argise tekstuuri, unerežiim loksub paika. Aga mis jääb, on priske kogus eredaid elamusi, põnevaid kohtumisi, mugavustsoonist välja raputavaid kogemusi ja mõttekohti kogu maailma omavahelisest seotusest, sellest kui erinevad ja samas nii sarnased me oleme, nagu ka anekdootlik teadmine sellest, et nüüd on see siis tehtud – see päris ümbermaailmareis, kust kahtlemata naastakse uue inimesena.

Loe ka reisipäeviku esimest, teist, kolmandat ja neljandat osa.

Loo autor Gyeongbokgungi palee ees. Tegu oli Joseoni dünastia suurimas kuningliku lossiga. Foto: Terje Toomistu