/nginx/o/2020/11/26/13497491t1h6dce.jpg)
/nginx/o/2022/06/18/14638901t1h6899.jpg)
Oma filmiga «Põlvkond piiri taga» ümbermaailmareisil seiklev Terje Toomistu jõuab järjejutu kolmandas osas Ühendriikide läänekaldale.
ÜMBERMAAILMAREISI PÄEVIK ⟩ San Francisco: vabadus olla kodutu
Esimese asjana Bartilt maha astudes näen lifti ees rätsepaistes meest crack'i suitsetamas. Lift on imeväike, minu kimpsude-kompsudega mahutab see vaevalt kaks inimest. Üks mees istub seal juba sees, käes mingisugune blankett, millest järeldan, et lifti juhatamine ongi tema töö.
«Tükk tegu oli seda lifti siin üles leida,» ütlen talle.
Mees vastab, et olgu ma välja minnes ettevaatlik. «Lots of crazy people out there.»
Vastan muretult, et pole hullu, mu hotell peaks olema siinsamas ümber nurga.
Tilluke lift liigub aeglaselt, mille käigus jõuab mees veel paar korda toonitada, et ma ikka ettevaatlik oleksin.
Välja astudes tuigub mulle otsa väikest kasvu naine, salkus juuksed näo ees. Tõstan pilgu, püüdes end siin hämaral tänaval lokaliseerida ja hotelli asukohta aimata, aga see pilt San Francisco linna südamest lööb mind pahviks. Siin pole vaid mõned kurvameelsed pompšid –, lohvakates riietes kahtlase olemisega küürus ja kummaliselt liikuvaid inimesi on siin sadu! Mõni tarib endaga kaasa suuri kompse, üksikud on ratastoolis.
/nginx/o/2022/06/18/14638902t1h3da3.jpg)
Läpakas ühel õlal ja filmivarustus teisel, suur kohver ja helesinine mantel reedavad ilmselgelt, et ma pole siit. Ning et potentsiaalselt võiksin huvilistele olla hea saak.
Kuna kõik ümberkaudsed kõnniteed sumisevad tihedalt kodututest, sõltlastest ja nende sügavale kapuutside alla peitunud diileritest, sikutan oma kohvrit mööda sõiduteed. Google Maps saadab mind imeliku ukse taha – kas ma tõesti broneerisin seal Torontos öösel unise peaga endale mingi kahtlase korteri? Kus see hotell on? Telefoni on mulle SMSiga saadetud mingisuguse check-in-kood, mida nüüd siin siltideta ukse taga paaniliselt sisestada püüan. Ei miskit. Tunnen end nii haavatavana. Helistan hotelli, aga muidugi vastab vaid kõnerobot, pakkudes optimistlikul toonil mulle erinevaid võimalusi edasisteks talitlusteks, aga mitte otseühendust retseptsionistiga. Aga minul on hirm.
Sissepääs oli muidugi ümber nurga.
Vaatan neid inimesi oma hotellitoa kaheksandalt korruselt, turvalisest kõrgusest. Tumedates riietes diilerid ulatavad kiire puudutusega teineteisele midagi möödaminnes. Oma noosi kätte saanud sellid tuterdavad teistest eemale, nokitsevad midagi ja nende kohale tõuseb õrn tossupilv.
/nginx/o/2022/06/18/14638906t1h6051.jpg)
Korraga vaatab üks neist üles ja lehvitab. Ma ei usu, et nad mind näevad. Aga ka teised tõstavad käed minu poole. Astun paar sammu aknast tahapoole ja märkan enda kehal punast laserikiirt. Taganen hea mitu sammu, vaimusilmas kuulen juba tulistamist. Kustutan tuled ja kuulen oma südametukseid. Punane laser joonistab minu valgete linadega mugava ja moodsa hotellitoa lakke närvilisi ringikesi. Siin saab voodi kõrgust nupust liigutada ja peeglitagune on stiilselt valgustatud.
Platsile sõidab politseiauto, mis püüab vilkurite ja sireenidega oma igapäevast leiba hankima tulnud seltskonna laiali ajada. Ja nii iga õhtu.
Järgmisel päeval linastub «Põlvkond piiri taga» film San Francisco Eesti Seltsi eestvedamisel legendaarses Roxie kinos Missioni piirkonnas, kus varem on näidatud ka mu eelmist filmi nõukogude hipidest, kahe väljamüüdud seansiga. Kino on kõigest paari metroopeatuse kaugusel hotellist, aga edaspidi lähen koju ainult Uberiga. Seekord aga sain küüti. Mind võttis peale üks tore ameerika härra stiilse vana Jaaguariga, kes on tegelikult eestlane. Ta põgenes väikse poisina koos oma vanematega Eestist paadiga ja kolis San Franciscosse hipiajastul, aga mitte hipide, vaid linna viktoriaanliku arhitektuuri pärast.
/nginx/o/2022/06/18/14638905t1hef54.jpg)
Ja see linn on tõesti kena. Linna signatuuriks pole mitte ainult majesteetlik Golden Gate'i sild, omaaegne ehitusime aastast 1937, mis viib täna õhtul ka selle härra koju. Selleks on justnimelt need armsad mööda mäenõlvasid kulgevad tänavad – üles-alla-üles-alla – romantiliste verandadega majadega. Ja nendes majades on siin linnas sündinutel üha vähem lootust omale kodu leida.
San Francisco kinnisvara on teinud hüppelisi kasve. Seda peamiselt Ränioru rahvahulga kasvu ja nende utoopiliste palkade tõttu. Kui pandeemia sai ametlikult läbi, ei hoidnud kinnisvara omanikud enam oma nõudeid tagasi ja veel rohkem inimesi tõsteti tänavale. Muidugi pole kõik minu hotelliümbruses kogunevad inimesed ootamatult kodutuks jäänud, paljud neist on juba ammu elu hammasrataste vahele kiilunud, vaimsete häiretega, sõltlased. Aga fakt on see, et kodutute hulk pole San Franciscos kunagi olnud nii suur kui praegu.
Linnas ajalooliselt valdav olnud suhtumise kaudu, milles esiplaanile seati inimese individuaalne vabadus valida oma elustiil ja hoiak – näiteks olla gei –, õigustatakse ka võrdlemisi passiivset laissez-faire-suhtumist linna kodututesse. Olgugi et asi on pigem rassistlikes hoiakutes, ignorantsuses ja erakordselt halva toimetulekuga kapitalismi brutaalsete kõrvalmõjudega. Justkui nad ise oleksid sellise elu endale valinud. See õudne crack on nende jaoks see viimane eluspüsimise mehhanism, ainus päiksekiir lõputus õuduses, võimalus kogeda hetkekski midagi mõnusat. Ja tavalised linnaelanikud ei kujuta ettegi, mida minu silmad sellesse õnnetusse hotelli saabudes nägid.
«Nagu koloonia,» ütleb mu kohalik sõber, kes mind järgmisel õhtul koju toob. Sõidame mööda Oaklandi kiirteede alla tekkinud uutest pandeemiajärgsetest kogukondadest –vagunelamutes ja telkides elavad inimesed siin eikellegimaal. Nagu selles kuus Oscarit võitnud filmis Nomaadimaa, aga ilmselt mitme kraadi võrra rusuvamates oludes. Vähem valikuna, rohkem sunnina.
Varahommikul lohistan oma kohvrit taas Barti poole. Sellesama kitsa liftiga maa alla laskudes jääb mu viimaseks San Francisco mälupildiks üks nunnu näo ja heleda habemega jalgrattaga noormees, kes võtab oma vestluskaaslaselt vastu talle pakutud mahvi crack'i. Sest miks ka mitte.
/nginx/o/2022/06/18/14638903t1h929e.jpg)