ÜMBERMAAILMAREISI PÄEVIK Seksi ja linna asemel ellujäämise meistrikool

Terje Toomistu
, antropoloog, etnoloog ja filmitegija
Copy
Manhattanil elav sõbranna ja kunstnik Angela Simione kinkis mulle kohtumisel heegeldatud meelespea lilleõie, Ukraina lipu värvides. Mõned nädalad varem oli ta riputanud neid mäletamise ja mälestamise lilli siia East Village’i tänava aia külge sadade kaupa.
Manhattanil elav sõbranna ja kunstnik Angela Simione kinkis mulle kohtumisel heegeldatud meelespea lilleõie, Ukraina lipu värvides. Mõned nädalad varem oli ta riputanud neid mäletamise ja mälestamise lilli siia East Village’i tänava aia külge sadade kaupa. Foto: Angela Simione

Filmilooja Terje Toomistu jätkab koos oma värske teosega «Põlvkond piiri taga» reisi ümber maakera ja järgmiseks ootab vallutamist New York, linn, mis jätkuvalt elavust tekitada suudab.

Tirin oma kohvri metroopeatusest üles tänavale, Manhattani tikksirgete avenüüde kohal kõrguvate hoonete keskele, suurlinna mantrana kõlava pidevalt piibutavate taksode vahele: midagi siin on, mis tugevalt vibreerib ja seda on tunda. Ilmselt loovad tunnet ennekõike miljonites värvides ja stiilides inimesed – isiksused elegantsuse ja radikaalse eristumise teravaimates tippudes. Nad kõik on siin sebimas, ellujäämise meistrikoolis oma unistusi teostamas, liikumas tempoka sammuga (kes vähem või rohkem glamuurselt) sageli prügikottide alla mattunud ja (ja väga tihti ka tellingute vahel kulgevatel) Manhattani kõnniteedel. Ei lähe mööda palju minuteid, kuni nina eest silkab mööda järjekordne rott.

Vaade Manhattanil 102-korruselisele Art Deco stiilis Empire State Building’ule
Vaade Manhattanil 102-korruselisele Art Deco stiilis Empire State Building’ule Foto: Terje Toomistu

Kuna New York on ilmselt üks maailma enim ilustatud folklooriga looritatud linnasid, võib pool aastat või terve dekaadijagu elu pärast sinna päriselt kolimist tabada reaalsus: seda kultuuritekstides kujutatud New Yorki tegelikkuses ei eksisteerigi.

Ka minu kõige intiimsem kogemus selle linnaga pärineb kirjanduslikust tekstist – legendaarse Ameerika laulja ja poeedi Patti Smithi raamatust «Kõigest lapsed» (Just Kids), mis rääkis 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse New Yorgist, kus 20-aastane Patti ja tema armastatu, hiljem fotograafina maailmakuulsaks saanud Robert Mapplethorpe üritasid end noorte kunstnikena üles töötada. Vastavatud Margot Sameli galeriis (kes muide on ka esimene omanimelise galerii avanud eestlane Manhattanil) fantastilise Kris Lemsalu näituse avamisel kohtan eestlannat, kellele andis seesama raamat peamise tõuke New Yorki kolimiseks.

Võimalus oma seekordse NYC-i visiidi käigus lava jagada Patti Smithi endaga lisas külastusele omakorda elevust. Nimelt ei ole ma siin mitte ainult selleks, et New Yorgi eestlastele Eesti õiguslikus järjepidavuses olulist rolli mänginud ja muidu väga erilises Eesti Majas (tasub külastada!) «Põlvkond piiri taga» filmi näidata, vaid kõneleda ka üritusel nimega «Night of Ideas» ehk «Ideede öö», kus esineb ka Patti Smith. Üheksateistkümnes Ameerika linnas paralleelselt toimuv sündmus toob kokku akadeemikud, kunstnikud ja intellektuaalid, et esitada filosoofilisi visioone sellest, kuhu ja kuidas edasi. Püüdsin sündmusele pisut Ida-Euroopa perspektiivi tuua ja rääkisin vastupanupoliitikast nõukogudeaegse hipiliikumise ajaloo näitel ja viidetega kaasaegse Venemaa analoogiale rohujuuretasandi vastupanu summutamisest ning eskapistlike tendentside tekkimisest, mida võis juba ammu enne sõja algust täheldada.

Tundub, et Hemingwayl oli õigus – igas maailma sadamas on üks eestlane. New Yorki Eesti Maja perenaine Helen Vilta askeldamas selle erilise ajalooga erilise maja kohvikus.
Tundub, et Hemingwayl oli õigus – igas maailma sadamas on üks eestlane. New Yorki Eesti Maja perenaine Helen Vilta askeldamas selle erilise ajalooga erilise maja kohvikus. Foto: Terje Toomistu

Ja tundus, et mu jutt läks publikule vägagi korda. Südant puudutas kõige enam ehk ukrainlastest kuulajate tagasiside, isiklikke karjääriperspektiive hellitas aga tõik, et vähemalt kümme inimest küsis kontaktandmeid. Hiljem kuulen New Yorgis dekaadijagu elu näinud eestlastelt, et heal juhul vaid neli protsenti kõikidest kontaktidest viivad reaalse koostööni. Pigem on see kolm protsenti. Nii palju siis minu unistustest Suures Õunas!

«Aga kuidas on siis üldse võimalik midagi korda saata?» küsin nendelt noortelt loojatelt esimesest kuumalainest üles köetud linna ühel paljudest katuseterrassidest öist panoraami imetledes. «Networking, networking, networking. Sellega tuleb lihtsalt arvestada, et väga vähesed sidemed päriselt kuhugi viivad ja et talent määrab väga väikese osa edust.»

Ilmselgelt naudivad nad oma elu selles unetus linnas, kus kõik on justkui võimalik. Ometi tajun nende pilkudes teatud väsimust, kui nad sellest pidevast network'imisest mulle räägivad. Ja selles pole midagi imestada, kui peaks regulaarselt lippama ühelt kokteilipeolt järgmisele näituse avamisele, vahetades loendamatuid visiitkaarte ja Instagrammi kasutajanimesid, mis aga kuhugi ei vii. Sest selle kõige käigus tuleb ju ometi kinni maksta üüriarve, Uberid ja dringid.

Sõbra sõbranna sünnipäeva tähistades satun sündmusele, kuhu tutvustuse järgi on oodatud vaid kõige stiilseimad mehed ja kauneimalt üleslöödud naised. Put your best out there for networking – fulfil your dreams! See on peen viis vihjamaks, et peol toimuv networking tähendab sisuliselt, et naised võivad siit leida omale sugar daddy ehk kokkuleppeliste privileegidega sponsori või lihtsalt rahaka peika.

Kaunis, aktsendi põhjal Ida-Euroopa taustaga keskealine daam pihib mulle, et kõikidel tema siinsetel sõbrannadel on olnud suhkruissid. Sest kui sa ei ole just rikkast perekonnast pärit, pole võimalik siin ära elada – kõik tema sõbrannad lõpetasid ülikoolid ja töötasid niimoodi end üles.

Ennast suhkrudaami rolli pakkuvad noored naised on sellel peol valdavalt mittevalged, kõik vingelt mukitud, soengud tehtud, sirge seljaga limpsimas kokteili. Neil kõigil on oma unistus.

«Seksi ja linna ei eksisteeri!» ütleb ligi kümme aastat New Yorgis tegutsenud eestlanna. «See on ebarealistlik, et kord nädalas kolumnit kirjutades on võimalik ära elada. See ei ole New York!» Minu sõber omakorda osutab, et kõik need naised, kes on siin läbi löönud, kellel on oma brändid ja värgid – nad ei ole ka olnud vallalised. Neil on mehed, kes on neid toetanud.

Põnevaid leide avalikust ruumist – Little Islandi park Hudsoni jõel lummavate vaadetega linnale ning hea õnne korral ka saarel toimuva kontsertiga.
Põnevaid leide avalikust ruumist – Little Islandi park Hudsoni jõel lummavate vaadetega linnale ning hea õnne korral ka saarel toimuva kontsertiga. Foto: Terje Toomistu

Järgmisel päeval lennujaama kiirustades hüppan kiiresti rongile lootuses, et saan pileti soetada vagunis. Millegipärast ei saa ma vajalikku äppi oma telefoni laadida. Ähvardava olemisega turske kontrolör arveldab vaid sularahas – mul oli aga kohtumiste ja esinemistega nii kiire, et polnud aega isegi sularahaautomaati väisata. Lennujaamad on koroonajärgses reisipalavikus tohutult ülerahvastatud, et järgmise rongiga minnes jääksin ilmselt ka lennukist maha. Viimases hädas pakun kõrvalistuvale härrale kümme eurot, millest ta keeldub. Rongilt maha astudes aga maksab ta minu pileti kinni, hüüdes mulle üle ukse vaid: «Hoolitse kunagi kellegi teise eest oma elus!»

Mitte ainult mina polnud sellest žestist pisarateni liigutatud (adrenaliin!), ka kaasreisijad naersid sõbralikult. Isegi see purupurjus ilalõug vastastoolil toibus unest ja mõmises: «Ma juba arvasin, et nad viskavad sind rongilt maha!»

New Yorkis püüavad kõik oma unistusi täita. Pidev sebimine, et aidata omasid – küll kutsetega network'imistele, küll on-the-house-drinkidega, küll käivet hoidvate keikadega – on selle linna perpetuum mobile. Aga unistuste täitumiseks tuleb vahel aidata ka täiesti võõraid, et nemad saaksid omakorda aidata kedagi teist, püsides rongil oma unistuste poole.

Loe ka reisipäeviku esimest osa.

Tagasi üles