N, 11.08.2022

ÜMBERMAAILMAREISI PÄEVIK ⟩ Seattle: latelinn oma Leniniga

Terje Toomistu
, antropoloog, etnoloog ja filmitegija
Seattle: latelinn oma Leniniga
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Pronksist Lenin Seattle’i tänavanurgal on müügil 250 000 dollariga.
Pronksist Lenin Seattle’i tänavanurgal on müügil 250 000 dollariga. Foto: Terje Toomistu

Mis ühendab Nirvanat, Microsofti ja Starbucksi? Lühike vastus on Seattle, vastab Terje Toomistu, kes jõudis oma filmi «Põlvkond piiri taga» tutvustades Ameerika läänekalda põhjapoolseimasse linna.

Nirvana, Microsoft ja Starbucks kõlavad nagu Ameerika kultuuri pühakolmainsus – loobumises märatsev garaažirokk vastandub pintsaklipslastest yuppi'de sirgejoonelistele pürgimustele, neid troonimas aga kohvikukettide lipulaev oma «elustiili latega»». McDonalds on vaestele, aga igaüks armastab head kohvi.

20. sajandi suurtest nimedest on Seattle sünnikohaks nii Bill Gatesile kui kitarrist Jimi Hendrixile. Seattle’it tuntakse muusikalinnana, sest lisaks Nirvanale sirgusid siit ka bändid, nagu Pearl Jam, Soundgarden, Foo Fighters ja paljud teised, kes kõik valasid kitarride helikeele efektiblokkidega üle ja kippusid laulma võõrandumisest. Nii pandi algus grungena tuntud alternatiivsele rock-muusikale ja subkultuurile. (Kusjuures nii Jimi Hendrix kui Nirvana frontman Kurt Cobain on mõlemad mõttelisest «27-ste klubist», mis ühendab selles vanuses tuntud meie hulgast lahkunud muusikuid.)

1990. aastate algus pääsesid kõik kolm nähtust – Microsoft, Nirvana ja Starbucks – Seattle’i sadamalinna ümbritsevate mägede ja järvede vahelt laia ilma ja pärast seda polnud maailmas miski enam endine. Vähemalt minu varast teismeiga Eesti väikelinnas defineeris nii Microsoft kui Nirvana, kelle kassett oli mõnda aega mu reliikviaks. Mäletan ka hästi, kui võrratult maitses Starbucksi late buumiaegses Londonis. Minu Tartu tudengielu eelarves tähendas see kruusike umbes kolme kõhutäit. See kalkulatsioon lisas ilmselt ka maitsekogemusele omaette tasandi, sest nii head kohvi polnud ma suveks Londonisse kolinud üliõpilasena veel kunagi saanud. Äsja Euroopa Liiduga ühinenud ääremaal võisime 2005. aastal sellisest kohvist vaid unistada.

1971. aastal asutatud maailma esimene Starbucksi kohvik.
1971. aastal asutatud maailma esimene Starbucksi kohvik. Foto: Terje Toomistu

Ilmselt need nostalgilised mälestused Londoni vahutavast latest viisid mind ka Seattle’i ühe suurima vaatamisväärsuse juurde – 1971. aastal avatud maailma päris esimene Starbucks. Saba siia Pike’i turu kandis veepiiril paiknevasse kohvikusse venib oma 50 meetrit. Noormees uksel väidab, et kohviku mööbel ja põrandad on kõik nagu vanasti. Ainult et kohvist kordades enam müüakse täna siin Starbucksi suveniire – logoga kohvitasse, termoseid, postkaarte, pusasid. Vaatamata late tuntud headusele, ei kujuta ma küll hästi ette, mis rõõmu valmistaks sellise pusa kandmine.

Paarkümmend aastat püsis kohvik üsna kohalikuna, 1990ndatel aga asi plahvatas. Vaatamata kriitikale, mis on kahtluse alla seadnud nii Starbucksi kohvikasvatajate kohtlemise kui süüdistanud ettevõtet rohepesus, kasvab kohviimpeerium jätkuvalt.

Tellin omale nostalgiahõnguse latekohvi, nüüd küll kaerapiimaga. Umbes 60-aastane rõõmsameelne müüja uurib, nagu tegelikult siin paljud, et kuidas meil seal, saates minu poole paljutähendusliku, koguni kaastundliku pilgu. See tähendab, et tahetakse teada, kas inimesed Eestis kardavad ja kuidas sõda on meie elusid muutnud. Aga paremini ei suuda nad neid tundlikke küsimusi sõnastada, kui vaid et «Kuidas meil seal?».

Seattle'is on elanikke umbes 740 000.
Seattle'is on elanikke umbes 740 000. Foto: Terje Toomistu

Sealsamas Starbucksi kõrval asub teine, kordades lühema sabaga, aga siiski populaarne putka nimega Piroshki. Seattle’is mind oma ulu alla võtnud Ameerika eestlane räägib, et selle pirukaputka asutas eestlane. Sildil seisab «Est. 1992», millesse kangesti tahaksin lugeda rohkemat kui pagariäri asutamisaastat. Tuttavad kuldkollased vaniljesaiakesed tekitavad heldimust, nagu ka kujutelm sellest, kuidas taasiseseisvumisjärgse piiride avanemisega tuli keegi siia oma Ameerika unelmat püüdma ja Hemingwayle tõestama, et tõepoolest on igas sadamas üks eestlane.

Seattle’is on tänaseks neid muidugi rohkem, teiste seas mind võõrustav Merike Käo, kes on üles kasvanud New Yorgi Eesti Maja keeletundide peal ja kelle elutoa tiibklaveril seisab avatult «Ta lendab mesipuu poole» noot, riiulis rahvariietes nukukesed. Nende kohta ütleb Merike, et sellised on ilmselt iga väliseestlase kapiserval.

Seattle’isse sattusin peamiselt selleks, et just selliste teemade üle mõtiskleda. Nimelt toimub siin Balti uuringute edendamise ühingu ehk AABS-i konverents, mis on maailma suurim Balti uuringute sündmus. Konverentsil linastus ka «Põlvkond piiri taga», tore oli uues kontekstis kohata kolleege Tartust ja Tallinnast. Kuivõrd Balti riikide ajalugu on neil päevil vägagi meelel, peame Merikesega paslikuks teha kiire peatus Ameerika kultuuri kontrapunktis – siinse Lenini kuju juures. Jah, isegi Seattle’is on oma Lenin! 5-meetrine pronksist kuju on pärit Tšehhoslovakkiast, kuhu see Nõukogude impeeriumi lagunedes vedelema jäi ja mille siis üks ameeriklane üle ookeani tõi. Ja nii on see juba 27 aastat tänavanurgal seistes furoori tekitanud. Kusjuures kuju on 250 000 dollariga müügis.

Vaatan seda tegelast ja mõtlen kõikidele nendele kummalistele ajaloo materiaalsuse ringidele ümber maakera – minu Kurt Cobaini pildiga teismeea reliikviast Londoni lateni, Piroshki kuldkollastest vaniljesaiadest veerandmiljonilise hinnasildiga õnnetu Leninini siin Seattle'i tänavanurgal. Lenini rinnale on heidetud kollane ja sinine värvijuga, tema raudne käsi on värvitud punaseks. Starbucksi müüjale oleksin samahästi võinud vastata küsimusele, et kuidas meil seal: «On kohati täitsa nagu meil siin».

Loe ka reisipäeviku esimest, teist ja kolmandat osa.

82-meetri kõrgune Snoqualmie kosk on üks populaarsemaid vaatamisväärsuseid Seattle’i lähistel. See on ka Snoqualmie põlisrahvale olulise spirituaalse tähendusega paik.
82-meetri kõrgune Snoqualmie kosk on üks populaarsemaid vaatamisväärsuseid Seattle’i lähistel. See on ka Snoqualmie põlisrahvale olulise spirituaalse tähendusega paik. Foto: Terje Toomistu
Märksõnad
Tagasi üles