ÜMBERMAAILMAREISI PÄEVIK ⟩ Maailma pikima tänavaga linnas on kõik külalised
6. juuni 2022, 11:50
Oma filmiga «Põlvkond piiri taga» maailmaturneel olev filmilooja ja antropoloog Terje Toomistu jagab elamusi üllatuslikuks kujunenud lennureisist üle Atlandi ning väga südamlike inimestega Kanadast.
Minu ootamatult ümbermaailmareisiks kujunenud teekond algas tihedalt täis pakitud lennukis, milles enam midagi ei meenuta pandeemia-aegset maailma. Küll aga on märgiks uuest alanud ajastust kaks vanemaealist naisterahvast minu kõrvalistmetel, mõlemal süles kandekorv karvaste kassidega. Seda seiklust – või «seiklust» – mis neil ilmselt praegu käsil, ei paista ilmestavat õhin, elevus, naeratused. Pigem tajun nende silmades kurnatust, ebakindlust ja kurbust, mis ometi jääb mulle hoomatuks. Nende kiisud on pigem räsitud ja kõhnad kui läikiva karvaga uhked iludused. Neli tundi enne maandumist saab aga selgeks, et need õhus lendlevad pikad heledad karvad, mida stressis kiisu paanikahoos õhku oli paisanud ja mida ma pika lennu vältel oma mustalt kleidilt pidevalt noppida sain, on kutsunud minus esile allergia sümptomid.
Kannatan veidi veel, lootes et see möödub. Stjuuard väidab, et teist kohta pole pakkuda. Lennuk on pilgeni täis. Seisan tunnikese lennuki sabas, mõeldes et istun tagasi oma Ukraina naiste juurde alles maandumisel. Siis aga algab korralik turbulents ja mind käsutatakse tagasi oma kohale. Vaevused on selleks ajaks päris rängaks muutunud ja tablett pole mõjuma hakanud.
«Tule minu järel,» nipsab stjuuardess. Mind viiakse äriklassi, kus tegelikult muidugi oli ruumi. Hingan taas. Kui kätte jõuab hommikusöögi aeg, pistetakse mulle kui economy class passenger’ile – seda nad rõhutasid – pihku kuiv juustuvõileib, samal ajal kui kaasreisijad naudivad lõhekala ja kaaviari. Allergiavaevustest vabanenuna on mul sellest küll üsna ükskõik, aga situatsioon tekitas sellegipoolest «teise klassi» kaasteeliseks olemise tunde.
Kui Euroopas tundus viimaste nädalate valguses, et pandeemiast sai eilne uudis ja isegi lennureisidelt langes maskikandmise kohustus, siis uude maailma saabudes on vana pandeemia-ajastu maailm jätkuvalt kohal. Olles istunud 9 tundi lennukis, kus vaid üksikud – kaasarvatud ma ise – maski ninal hoidis, paluti Torontosse maandudes maskid jälle ette tõmmata.
Lennujaama tuli mulle vastu Urve. Tema vanemad, nagu ka mind võõrustavate Lea ja Tiidu omad, põgenesid Eestist teise maailmasõja järgselt, ilmselt sarnase sentimentaalsusega nagu need kaks Ukraina daami lennukist. Aknad lahti, maskid ees, sõidame Urve džiibiga läbi hilisõhtuse Toronto, mis on esimene punkt dokumentaalfilmi «Põlvkond piiri taga» Põhja-Ameerika turneel – peamine põhjus, miks olen teel.
Kui järgmisel päeval astun sisse esimesse ettejuhtuvasse kohta lõunale, küsitakse minult kliendikaarti, mida mul muidugi pole.
«Just visiting,» pomisen maski tagant vastuseks. Seepeale uurib noormees teiselt poolt letti, kust ma pärit olen ja mida ma siin teen. Tulin filmi näitama, vastan. Noormees paistab olevat siiralt huvitatud, et mis film ja kas ta saaks vaatamata tulla. Serveerin talle ettevaatlikult konteksti, et see saab olema selline kogukondlik Estonia-event, vaatame koos filmi noortest eestlastest, kes on Eestist ära läinud ja seejärel arutame. Seegi ei paista morjendavat noormehe huvi. Ta märgib üles aadressi ja väidab end homme tulevat. Kui ma juba supi söömisega ametis olen, pakub ta mulle möödaminnes maja kulul kohvi.
Ja selline on mu esimene kokkupuude suvalise kohalikuga – ta on siiralt huvitatud! Kirsiks tordi otsa tuli noormees järgmisel õhtul ka kohale. Mitte et sellest vähe oleks, tuli ta ka pärast filmi kiitust avaldama. Ütles, et talle kui Columbia päritolu migrandile Torontos läksid filmis tõstatatud teemad vägagi korda.
Torontos end sisse seadnud üks filmis osalejatest Carmen Kehman ütleb filmijärgses arutelus, et Toronto muudab eriliseks see, et kõik on siin külalised. Mitte keegi – peale väikese hulga põlisrahvustest kohalike – ei kuulu päriselt siia. Ja nii saavad kõik tunda end ka piisavalt omadena, leides seejuures ruumi siiraks huviks ka suvalisel hetkel suvalisse kohvikusse põiganud kaugete külaliste vastu.
Terje Toomistu dokumentaalfilm Y-põlvkonna eestlaste väljarändest pealkirjaga «Põlvkond piiri taga» linastus 18. mail Torontos Alliance Francaise'i teatris.