:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
«Kuula korra, mis nad räägivad – äkki on midagi olulist?» Mu kaarti tundev matkakaaslane jääb kaljunukil seisma. Mingit itaaliakeelset kisa oleme kuulnud juba jupike aega, kuid kaljud on ees ja ülearu hästi ei kuule. Kikitan kõrvu ja luban kõik ära tõlkida. Ja paari järgmise minutiga saab mu kamraad selgeks kõik itaaliakeelsed vandesõnad intiimsetest kehaosadest pimedamate paikadeni. Sekka mainitakse ka taevast isandat ja armsat ema.
Saan aru, et matkarajal tegutsevad isa ja poeg. Nad teevad üheskoos tõesti väga järsku ja karmi laskumist, kus jalgu ei ole kusagile panna ning tuleb klammerduda üsna pisikeste nukkide külge. Tegevus jääb kaljunurga varju, nii pole midagi näha, küll aga kuulda:
«Mida paganat sa nüüd teed?»
«Oh mu jumal, oh mu ema, oh ei! See ei ole absoluutselt võimalik!»
«Hoia kinni! Mõlema käega, hull! Kasuta oma käsi!»
«Kust ma hoian? Siin pole ju kusagilt hoida!»
«Tahad surma saada või?!»
«Kurat! Sellest laskumisest mulle aitab! See on sinu süü!»
/nginx/o/2023/07/28/15484693t1h12c5.jpg)
Kriimud ja sinikad
Hiljem kohtume tüüpidega liustiku äärel. See tundub peale järsakut juba üsna turvaline maapind. Mõlemad on torssis ja pilluvad endiselt vastastikku vandesõnu. Kuni viimaks leiame Edelweiss’i õied. See lepitab isegi kaks tülli läinud itaallast.
/nginx/o/2023/07/28/15485858t1h9cf7.jpg)
Muigame korralikult, kui sama ronimislõigu eestlasliku vaikse nohinaga läbime. Aga tõsi, see on ebamugav. Vahepeal ripud, siis küünitad kõigest väest, et mingist sakist kinni hoida. Ma olen pikk ja paindun hästi; jätta üks jalg õla kõrgusele ja sirutada teine meeter maad allapoole – see on tehtav. Kuid kerge pole see mullegi.
Saan parema küünarnuki naha korralikult maha hööveldatud ja mitu uut sinikat. Kuid viimasest pole lugu, sest mu jalad on mägimatka jooksul juba sedavõrd palju pihta saanud, et uusi laike polegi enam eriti näha. Kõik on tihedalt kriime täis täksitud. Mul on kaks ühtlaselt sinist põlve.
/nginx/o/2023/07/28/15485859t1h1332.jpg)
Ega jah – Dolomiitide rajad ongi järsud, avatud ja ohtlikud. Nõrgema närviga siin kaugele ei roni. Laskume Adelao ülemise liustiku harjalt. Teekond siia oli ka korralik eneseületus – paar tundi otse seina mööda üles. Õnneks oli rada via ferrata trossidega julgestatud ja pealtnäha siledal kaljupinnal leidus piisavalt pisikesi nukke ja pragusid, kuhu saabas või sõrmed lükata. Kuid pingutus oli siiski korralik. Seda enam paneb mind imestama, et kõvasti lühem laskumine sellise hädakisa vallandas.
«Küllap käis sama varem ka, aga me olime siis piisavalt palju eemal,» arvab mu matkakaaslane. Usutavasti on tal õigus.
:format(webp)/nginx/o/2023/07/28/15484681t1h203b.jpg)
Peitusemäng kaljulõhedes
Via ferrata’d, kus on võimalus end julgestada, mulle tegelikult meeldivad. Kui oled ise korralik ja hoolas, on need rajad nagu seikluspark metsikus looduses. Ehk mõnevõrra ohtlikumad, aga mitte oluliselt. Häda on aga selles, et mitte igat järsku kohta pole muretu meelega itaallased vajalikuks pidanud julgestada. Nii et vahel kõõlud niisama kaljuserval, jalgade all umbes peopesalaiune teerada ja kõrval mitmesajameetrine kuristik. Kinni hoida pole kusagilt.
/nginx/o/2023/07/28/15484436t1hd0fb.jpg)
Alta Via 4 Dolomiitides
/nginx/o/2023/07/28/15485857t1h140f.jpg)
- Alta Via 4 Dolomiitides oli rada, kus seiklus aset leidis. Juulis 2023. Matkahooaeg kestab maist septembri lõpuni.
- Raja ligikaudne pikkus on 92 km ning selle läbimiseks kulub 6-7 päeva.
- Algus San Candido, lõpp Pozzale külake Pieve di Cadore lähistel.
- Rada on raske nii tehniliselt, moraalselt kui ka vastupidavuse mõttes, tõusumeetreid tuleb üle 10 000.
- Julgestusvarustus ja kiiver on kohustuslik osa varustusest, rajal on pikad ohtlikud ronimislõigud, mida pole võimalik vältida.
- Ööbida ja süüa saab mägimajakestes, mis võimaldab telgi ja toidu arvelt kotti kergendada. Tingimused on askeetlikud, ent toidukorrad ülirikkalikud ja iga õhtu ootab vähemalt kolm toekat käiku. Seltskond mägedes on sõbralik ja suhtlusaldis, kuid inglise keelt ei osata – räägitakse itaalia ja saksa keelt ning il ladino dialekti.
Sarnane on ka Forcella del Ghiacciaio harjale kulgev rada – alguses on ainult mägi ja hirmuäratav võimalik kukkumine. Mõtlen kohe mitu korda, kuidas sealt üle tulla, sest otse ees olev sein mikroskoopiliste nukkidega ei tundu teps mitte turvaline. Aga üle tulla tuleb, küsimus pole siin «kas», vaid «kuidas». Pääsu pole! Keskendud, hoiad pea külma ja lihtsalt teed ära.
/nginx/o/2023/07/28/15485860t1h2df1.jpg)
Sel mäeküljel on kõige põnevamad lõhed, mille vesi on kaljusse uuristanud. Kui pealt on mägi krobeline, siis need on imesiledad, aga samavõrra libedad. Selline peitusemäng mäel – kõõlud-kõõlud ja korraga saad lupsti prakku pugeda. Vaid üks lõhedest on veidi karmim. Seal tuleb piki libedavõitu seinu üles ronida nii, et ühe jala surud vastu üht ja teise vastu teist seina. Ainult jalgade surve hoiab alla kukkumast. Seda trikki ma kohe kätte ei saa, pusserdan hulk aega ja kõhu alla jääv kukkumine on ka kümne meetri kanti. Lihtsamat teed paraku pole, nii et parem teen selle ronimise hästi ruttu ära, saab veidi kindlama koha peale.
Dolomiitide kuningas
Forcella del Ghiacciaio pakub võrratut vaadet Antelao ülemisele liustikule. See on Dolomiitide kuningas, mis 3263 meetriga jääb kuninganna Marmolada (3343) järel kõrgeimate tippude seas auväärsele teisel kohale.
Loe ka Marmolada otsa ronimise lugu: Ronime Itaalia katusele!
See on raske rada, mistõttu on ronijaid vähe. Meiega koos on üks sale ja sitke halli habemega mees Laurent. Jääme sõbralikult lobisema ja saan teada, et Antelao on tema «südame paik» ning selle tippu on ta vallutanud 17 korda. Ja seda seina, millest just üles ronisime, armastab ta ka, et tunda «tõeliselt elus tunnet».
/nginx/o/2023/07/28/15485861t1h89d9.jpg)
Jah, ma saan sellest aru – pingelangus peale suurt pingutust. Lisaks ühendab Antelao ülemist ja alumist liustikku salajane lõhe, mida vaid üksikud matkajad teavad, Laurent nende hulgas. «Liustikul on alati lahtisi kive, sellel kõndides hoidke äärde,» annab ta veel asjatundlikke soovitusi. «Ja kui midagi kardad, siis lihtsalt mine ja tee, siis ei ole enam aega karta.»
/nginx/o/2023/07/28/15485862t1h78a2.jpg)
Kuldaväärt tarkusi saab ikka mägedest. Neil vähestel inimestel, keda siin kohtab, on palju öelda. Aga mõtlen tänulikult, et kasulik on kuulata ka neid, kelle moodi ehk ise ei käituks. Näiteks mõistan, et isa-poja konflikt sai alguse lihtsa asja mittemõistmisest: igaüks vastutab enda eest ise. Nii Dolomiitides kuristiku kohal kui ka igas muus olukorras. Ennast saab päästa ja aidata ainult ise ning kehva kohta jõudes pole kunagi kedagi teist süüdistada – su oma jalad ja valikud tõid su siia.
/nginx/o/2023/07/27/15483914t1habac.jpg)
*Itaalia keeles kõlas see otsesõnu nii: «Che cazzo fai adesso? Vuoi morire, pazzo?!»