:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Kes on see hull, kes ronib puhkuse sildi all lumepiirile, turnib ohtlikel järsakutel ja rassib nii, et pilt taskus? Mina muidugi. Ja enam-vähem igaüks, kes kasvõi kogemata mägimatkale sattunud – see on ebamaiselt äge! Viimane seiklus viis mind Itaalia, Prantsuse ja Šveitsi Alpidesse imetlema kolme kõige kaunimat mäge.
Jutt käib kolmest kuulsast tipust Alpides. Matkaraja alguses tervitas meid Mont Blanc (4808 m), keskpaika kroonis silmapaistvaim Grand Combin (4314 m) ja lõpumaasikat pakkus enim pildistatud Matterhorn (4478 m). Meie matkatee kulges nii, et peaaegu igal sammul sai mõnda neist kaunitaridest näha, kuid eesmärk polnud ühtki vallutada. Ega igale iludusele ei pea kohe otsa ronima, piisab ka imetlemisest.
/nginx/o/2022/08/12/14755506t1hfd8d.jpg)
Mont Blanci rada ja palju tagumikke
Mont Blanci ümber kulgev matkatiir on üks maailma kuulsamaid retki. Plussiks on, et see on väga mõnus ja heas korras rada: märgistusi on tihedalt, sillad stabiilsed, julgestatud lõigud usaldusväärselt tugevad. Miinuseks on populaarsus.
Kolme kuulsuse matk: Mont Blanc, Grand Combin, Matterhorn
146 km oli meie teekonna pikkus, radu saab valida mitmesuguseid
63 tundi aktiivset rassimist
50 400 kcal kulus
9713 m tõusu, 9355 m laskumist
Lugematul hulgal liustikke lähedalt ja kaugelt, 2 liustikuületust, 1 rippsild
5,6 kg oli kehakaalu kaotus tagasi jõudes
Stardime Courmayeuri imearmsast mägilinnakesest. Varahommikul Val Ferretis tõusu alustades on tunne, et rajal ees õõtsuvate tagumike rodu ei lõppe iial... Samast punktist algab ka hulk lihtsaid ja lõbusaid päevatiirukesi, mis meelitab ligi masse. «No mis sa kappad, kohe nii hea meel on, et mägedesse said?» nöögib kaaslane.
/nginx/o/2022/08/12/14755489t1hd198.jpg)
Raskest kotist hoolimata võtan esimesi sadu tõusumeetreid tohutu hooga. Ma lihtsalt pean sellest kambast välja pääsema! See õnnestubki üle ootuste ruttu: niipea kui algab ebamugavam rada, jäävad pühapäevamatkajad maha.
Kuid enne saame veel rikkalikult imetleda Mont Blanci ilu – majesteetlikuna kõrgub see üle lilleilus Alpi aasade ja olgugi et oleme tunde käinud, tundub tema täpselt sama lähedal olevat. Mägede ligidus on muidugi illusioon. Tegelikult eraldavad meid kümned kilomeetrid pluss paar tuhat meetrit kõrgusevahet.
/nginx/o/2022/08/12/14755490t1h6978.jpg)
Kuid tõele au andes kestab see Lasnamäe bussi tihedust meenutav matkahetk vaid mõne minuti. Valdava osa tunde oled sa mägedes üksi – no täiesti üksi! Kuna meie matkatempo on erinev, on kaaslanegi sageli mõne kaljunuki või käänaku taga vaateulatusest väljas.
See on kirjeldamatult mõnus tunne, tee nõuab täit tähelepanu, sest muul juhul pudened järsakust alla. Kott on raske ja ronimine või laskumine, sest muud suurt mägedes polegi, samuti piisavalt raske.
/nginx/o/2022/08/12/14755517t1h499b.jpg)
Tõus Col de Malatrale (2925 m) on mõlemalt küljelt järsk, võtab kenasti kopsu kokku, aga samas tuleb ka eufooria – vau! See ehe, äge, ränkraske ja samas hingeliselt puhastav mägimatka tunne! Seda ma ju siia otsima tulingi. Oleks ma trennis, siis jätaks juba ammu järele. Sama mõte külastab mind absoluutselt iga päev. Mägedes ei jäta sa enne, kui kohale jõuad. Olgugi see õnnis finiš enamasti kolm-neli surnud punkti hiljem, kui ise usud end suutvat.
/nginx/o/2022/08/12/14755514t1he0ee.jpg)
/nginx/o/2022/08/12/14755492t1h3889.jpg)
Ulmefilm ja rippsild
Matka kõige metsikum, maalilisem, pingutavam ja põnevam osa jääb Grand Combini ümbrusse. Juba saabumine meenutab seiklusfilmi: hiiglaslik jäämassiiv paistab kätte niipea, kui üle Avouillonsi kuru ronime. Ränga tõusu väsimus on võrratut vaadet nähes kui peoga pühitud. Lisaks ümbritseb ahelikku aukartust äratav hulk uhkeid liustikke igas kaares, kuhu pilgu pöörad.
/nginx/o/2022/08/12/14755522t1hc97f.jpg)
Maastik, mis seni oli must, muutub lumivalgeks. Tõeline «Tere tulemast muinasjuttu»-tunne. Laskume Corbassière’i liustiku põhja. Ümbrus meenutab ulmefilmi: jää ja vee meeletu jõud on kõvu kive voolinud nagu savi, pinnad on lihvitud ja uhutud fantastilistesse vormidesse. Ma pole nii siidsiledat kaljupinda varem näinudki. Läheme edasi ja polegi muinasjutt – hoopis eriliselt jubeda õudusfilmi saaks siin üles võtta.
/nginx/o/2022/08/12/14755519t1h57e5.jpg)
Mõni küngas ronitud, avaneb silmade ees hiiglaslik rippsild – Passerelle de Corbassière on vaatamisväärsus omaette. Sild on 190 meetrit pikk ja ripub 70 meetri kõrguse sügaviku kohal. Korralik närvikõdi! Mul on kaasasündinud vertiigo, ka siin hakkab pea ringi käima ja südame alt võtab õõnsaks. Aga naudin seda adrenaliini pika matkapäeva lõpul. Oleme üheksa tundi teel olnud, kuid rippsillalt maha astudes olen värskus ise.
/nginx/o/2022/08/12/14755516t1hd3ba.jpg)
Konstruktsioon on usaldusväärne nagu Šveitsis kõik asjad. Päev varem tutvusime mägionnis Itaalia matkajaga, kes kuulutas valjul häälel: «Parimad matkateed on Šveitsis. Itaalias ei tea kunagi, kas see via ferrata ka päriselt kannab, kui sina seal peal oma eluga riskid.»
/nginx/o/2022/08/12/14755525t1hb7a0.jpg)
Šveitsis on kõik täpne nagu kellavärk. Ja ka matkajatele antakse raja alguses täpselt teada, kui riskantse teega on tegemist. Profivarustust nõudvad retked on märgitud helesinisega ja varustatud hoiatustega.
Matkapäev kulgeb piisavalt pikaks. Minu jõuvarud, tagavarad ja ka tahtejõud saavad nii kenasti ära kulutatud, et viimased kolmsada tõusumeetrit ma peaaegu rooman mööda mäge üles. See on ainus kord matka jooksul, kui mul tuleb tahtmine toriseda. Aga kamraad on nii närvesöövalt kena inimene, et kohe kusagile pole oma hambaid haakida. Paar abitut katset teen, ent kui tüli kuskilt võtta pole, siis ega seda tule.
/nginx/o/2022/08/12/14755524t1h452e.jpg)
Cabane FXB à Panossière’is viskan viimaks pikali ja uinun samal sekundil. Ei loe, et puhkepaigaks on avatud pööning, kus askeldab, köhib ja koriseb veel ligi kümme matkajat. Tund hiljem ärgates tuleb trepist alla söögisaali juba tavaline rõõmus Kristinka.
Hunnitu vaade ohtlikult liustikult
Viimase matkaosa kroon on Matterhorni uhkes üksinduses kõrguv tipp. Hoiatustest hoolimata ülearu sooja ilma ja ohtlike varitsevate lõhestike kohta otsustame, et kõnnime üle massiivse Teodulo liustiku, mis ühendab Itaaliat ja Šveitsi, Cerviniat ja Zermatti.
/nginx/o/2022/08/12/14755532t1h86ba.jpg)
«Kindlasti on vaja giidi, erivarustust, kogemust. Liustik on eluohtlik! Seal on suured jõed ja lõhestikud,» ütleb meile igaüks, kellega oma plaanist juttu teeme. Mis puudutab jõgesid ja haigutavaid liustikulõhesid – need on tõesti aktiivselt kohal. Meil on korralikud kassid jääl kõndimiseks kaasas ja otsustame: lihtsalt vaatame, kuhu astuda.
Sama liustikku peaks läbima ka üks ultrajooks, see teeb meid eriti julgeks. Keset liustikku selgub küll, et rajamärgid korjatakse liigse ohtlikkuse tõttu kokku ja jooks suunatakse mujale. Aga sel ajal on meil üle poole juba käidud.
Liustikult avanevad vaated on ülevad. Vasakul Matterhorni püramiid, uhked lumised ahelikud igas suunas. Otse ees kilomeetrite kaupa jääd. Ühest lõhest piilume, et see on ka määratult paks jääkiht, lõppu ei paista.
/nginx/o/2022/08/12/14755531t1h58cf.jpg)
Mõnest suuremast jõest üle hüpata on kohati kõhe. Liustikult maha tulek on kõige keerukam etapp, sest vee ja soojuse mõjul on äärtes tohutud kuristikud, kuhu kukkudes kannaks kihutav vesi su jääkamaka alla ja siis oleks väljapääsemise väljavaated täbarad.
Samuti näeme, et need väikesed jõekesed liituvad suurteks kärestikeks, millesse kukkudes lõpetaksid samamoodi kividega koos suures mäslevas pesumasinas. Ja rajamärgid on kadunud. Õnneks leiab orienteerumisgeeniusest kaaslane siiski enam-vähem turvalise koha, kustkaudu saame liustikult maha turnida.
/nginx/o/2022/08/12/14755530t1h897c.jpg)
Milline rõõm on taas kindlat maapinda talla all tunda! Kuid sama ei saa öelda mõni tuhat meetrit allpool, kui oleme matkateedelt jõudnud tagasi tsivilisatsiooni. Zermatt on küll üks ilusamaid mägilinnakesi, mida iial näinud olen, aga juba tahaks tagasi sinna kõrgele, kus on ainult loodus, mina ja mäed.
/nginx/o/2022/08/12/14755526t1hf690.jpg)