PALMIPUU PALMI ALL ⟩ Kas see naine teie kõrval on hull ja ohtlik?

Triin Palmipuu
, naine.postimees.ee ajakirjanik
Copy
Minu poole pöörduti nagu hullukese hooldaja poole, veendumaks, et kedagi ei varitse oht. FOTO: Triin Palmipuu
Minu poole pöörduti nagu hullukese hooldaja poole, veendumaks, et kedagi ei varitse oht. FOTO: Triin Palmipuu Foto: Triin Palmipuu

Ma jumaldan reisimist ja armastan seikluseid ja elamusi, pööraseid kogemusi ja viltuminekuid. Sest reisidel juhtuvad asjad ei ole argimured. Need võivad toimumise ajal hingepõhjani välja vihastada, isegi nutma panna, kuid hiljem on need parimad lood, mida jagada, meenutada ja mille üle naerda.

Seišelli paradiisisaared koosnevad enam kui sajast saarest ja suurimate vahel on tihe katamaraaniliiklus. Praslini saarelt Mahele sõites juhtus meil pileteid ostes väike viperus, mistõttu meile lähenes naerusuine sadamatöötaja ja ütles, et meie umbes kümneliikmeline seltskond sõidab teisel tekil VIP-salongis. Imeline uudis!

Loe ka: PALMIPUU PALMI ALL | Musta mandri lennujaam – nagu metsik inimsafari

Toores kala

Reaalsuses tähendas see seda, et teist korrust eristas esimesest vaid konditsioneer ja vot see oli üks võimas aparaat. Istumissalong oli jääkülm nagu tootmishoone, mis töötleb toorest kala. Alla sooja minna ei saanud, sest kohti polnud, väljas istumise võimalus puudus ja püsti seismine, et ennast liigutada, käis turvalisuse reeglite vastu. Tuli olla leidlik ja eestlased seda on.

Lopsakas, külluslik ja imeilus paradiis: Seišellid. FOTO:
Lopsakas, külluslik ja imeilus paradiis: Seišellid. FOTO: Foto: Triin Palmipuu

Olime ju VIP-salongis, seal olid ajalehed! Need sai endale ümber kaela keerata ning järgnevad 30 sõiduminutit ei tundunud hetkeks enam nii ületamatud.

Ootamatu hädaoht

Me ei teadnud siis veel, et selles paadis töötavad Prouad Korravalvurid. Trepile kogunes juba kolm korrapidajat. Kõige noorem neist saadeti minu juurde ja ta uuris ebalevalt: «Vabandage, kas see proua teie kõrval on... kuidas nüüd öelda... hull? Ega ta ohtlik ei ole?»

Kinnitasin, et tegemist on äärmiselt kena, ohutu ja sõbraliku inimesega. «Aga miks tal ajaleht peas on?» küsiti juba nõudliku häälega. Kurtsin, et meeletu tuuletõmbus on ja me ei pääse kohvrite juurde, et midagi sooja peale võtta. «Pagasi juurde ei saa jah, aga võta tema käest (peast) ajaleht ära, seda ei tohi niimoodi panna.» Minu ettepanek konditsioneer maha keerata polnud ka võimalik: «See süsteem on ainult kas sees või väljas ja välja ei saa lülitada, sest see on ühenduses kapteni ruumiga ja talle meeldib niimoodi.» Selge, kapteni soovi vastu tõesti ei saa. 

Seišellid on lummavalt ilusad. Kuid sealsed inimesed üllatavalt reeglimaiad...
Seišellid on lummavalt ilusad. Kuid sealsed inimesed üllatavalt reeglimaiad... Foto: Hanna Miller

Äkki kapten tahab just seda...

Meie taga istuv eesti mees astus sõbralikku dialoogi teenindajaga. «Te ei tohi seda ajalehte võtta, teised tahavad ka seda lugeda,» selgitas ta. Härrasmees vaatas segaduses pilguga ringi: lehti oli rohkem kui reisijaid, miks meil see probleem siin üldse on? «Olgu, aga ma ostan selle ajalehe ära.» Ei saanud ta ka lehe omanikuks: «Me ei saa müüa, võib-olla tahab kapten seda lugeda.» «Aga neid on ju piisavalt palju?» Dialoogi põrgatati mitu minutit edasi-tagasi – üks keeldus müümast, teine ennast haigeks külmetamast.

Pärale jõudes ja uksest välja tüürides soovitasin ühele pardateenindajale, et sellel korrusel võiksid olla sõitjatele mõeldud pleedid, mida tuuletundlikud saaksid endale ümber võtta. Ja tema vastus lõi mul jalad nõrgaks: «Meil ju on need, aga keegi pole ammu küsinud...»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles