P, 22.05.2022

JÄRJEJUTT ⟩ Nohune reis ümber Araabia lahe II: ümberistumine Dubais

Krister Kivi
, ajakirjanik
Nohune reis ümber Araabia lahe II: ümberistumine Dubais
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Dubai linnulennult.
Dubai linnulennult. Foto: Krister Kivi

Teekond jätkub hilinevate lendude kiuste Karachi suunas.

Järjejutu esimene osa.

Kell kümme õhtul väljuma pidanud lend Tallinnast Helsingisse oli meeldivalt pooltühi, kuid siiski ilmselt üks kõige närvilisemaid, mis mul sellel liinil kunagi olnud on. Ümberistumiseks oli Helsingis aega napilt 50 minutit, kuid Tallinna ja Helsingi vahel põrisev ATR oli jäänud hiljaks ligi pool tundi, mis tähendas seda, et Vantaa lennujaamas oli oodata maandumist hetkel, mil Dubai lennuk kõigi eelduste kohaselt pardalemineku juba lõpetama pidi. Paraku tuli veel läbida aga ka jäätõrje, mis sabises rahustavalt lennuki katusele ja tiibadele ning täitis kogu kabiini tugeva kemikaalihõnguga.

Kui lennuk viimaks tihedatesse pilvedesse tungis (kus veetsime peaaegu kogu lennu),  kõlistasin ärevalt laekella ja palusin oma tooli juurde stjuardessi, kes kuldse retriiveri väsinud leplikkusega ka saabus. Vaene stjuardess, keda tülitasin läbi näomaski mõmisedes erinevate rumalate küsimustega. Nagu näiteks: miks, vabandage, pole mu pardakaardi küljes pagasikleepsu? See oli müsteerium, mida lennusaatja oma headest psühholoogivõimetest hoolimata ei suutnud lahendada ja alles päev hiljem avastasin, et pagasikleeps oli sedapuhku kleebitud eraldi paberitükile, mille olin kohe kaotanud enda arvutikotti nagu keskendumisvõimetule neurootikule kohane.

Veidi hiljem kõlistasin uuesti kella ja soovisin teada, kas Dubai lennuk ootab ära hilinevad Tallinnast saabujad (poolel teel üle lahe tehti teadustus, et seda tõepoolest tehakse, võib-olla seetõttu, et peaaegu kogu hilisõhtuse Helsingi lennu reisijaskond paistis peaasjalikult koosnevat Araabia Ühendemiraatidesse suundujaist). Rohkem ma lennusaatjat ei kiusanud ning sisustasin ülejäänud aja 20-minutilisest ja seega talumatult pikast lennust endale Covid-19 testi tegemisega. Olin otsustanud, et kui see viimane kiirtest peaks hoolimata kahest värskest negatiivsest PCR-testist ja väga mitmest varasemast negatiivsest kiirtestist siiski juhtumisi osutuma positiivseks, siis pööran Soomes kohe otsa ringi, et mitte veeta teadmata pikkusega aega mõne Lähis-Ida maa koroonapositiivsete isolatsioonikeskuses. Kuid kui olin lahuse koti varjus kiirtesti avasse tilgutanud (ATR juba laskus sel ajal rappudes läbi pilvede), ilmus testiplaadikesele ikkagi vaid üks tumepunane joon: negatiivne. 

Kiire kiirtest enne Euroopast lahkumist.
Kiire kiirtest enne Euroopast lahkumist. Foto: Erakogu

Vantaa lennujaam oli, nagu pandeemiaajal tavaline, nukker ja inimtühi. Aeg-ajalt kõlas üle terminali salvestus, milles ärevmureliku häälega meesterahvas meenutas, et «haigena ei pea reisima», mis on kahtlemata tõsi, kuid kui ikka veel kinnine nina kõrvale jätta, tundsin ma end juba märgatavalt paremini, mõneti sümptomaatiliselt, kuid samas ikkagi koroonavabalt. Euroopa Liidu välispiiril tuli langetada isikutuvastuseks mask (mida ei tule mu kogemuse põhjal pandeemia ajal teha sugugi mitte iga riigi piiripunktides) ning Dubai lennuki lähteväravas kontrolliti mäletamist mööda veelkord negatiivse PCR-testi olemasolu. Viimasest spurdist hingetute eestlaste kõrval olid seal ka kaks mingit slaavi keelt kõnelevat naist, kes olid väga häiritud, et neid ilma tagasilennupiletita lennukile ei lasta ning seda vajalikku piletit püüdsid nad, ilmselt oma reisiagendi vastu südaööd üles ajanuna, viimasel hetkel endale telefoni teel endale soetada. Mõtlesin minna soovitama, et daamid ostaks endale odava lennupileti Omaani (see pidanuks fiktiivse edasilennu rolli hästi täitma), kuid lõin siis käega. Neid oli kaks ja nad tundusid piisavalt tarmukad, ülesärritatud ja rikkad. Oli üsna kindel, et nad saavad oma saatuse ohjamisega ise hakkama.

Mõned minutid hiljem võtsin ma sisse oma ettenähtud istekoha 3D, mis mu kergeks nördimuseks ei olnudki akna all, nagu naiivselt olin kõrbe kohal päiksetõusu tervitada tahtes lootnud. 3D paiknes kahest vahekäigust ümbritsetuna hoopis lennuki keskosas. Sellegipoolest oli see üsnagi meeldiv iste koos oma teleri, lambikese, jalgade väljasirutamiseks mõeldud sopistuse ning klaaside ja raamatute toetamiseks vajaliku lauakesega. Küünitasin vaatama, et kas keegi juba läheneb kandikule asetatud šampanja- või vähemasti mahlaklaasidega, aga mõistagi kedagi ei tulnud. Selline see Finnair äriklass on: vaikne, jahe, pisut kõle ja kergelt autistlik. Nagu varakevadine päev kasemetsas.

Lennukis tohib tänapäeval näomaski eemaldada vaid üürikesteks söömis- ja joomispausideks.
Lennukis tohib tänapäeval näomaski eemaldada vaid üürikesteks söömis- ja joomispausideks. Foto: Erakogu

Umbes tund aega pärast õhkutõusu millegi teeninduselaadsega siiski alustati ning lauakesele maandus äärmiselt ettevaatlikult maitsestatud, kuid siiski indiapärasusega flirtiv taimetoit, mis koosnes magedast riisist, spinatist ja paneerjuustu kuubikutest (valikuid polnud). Selle delikatessi juurde võis paluda üsna iseloomutut ja seega kõigile vastuvõetavat punast veini. Jõin seda magamajäämise lootuses üsna mitu klaasi, üritades samal ajal vaadata vanu Mad Men seriaale ning puhuda lahti oma kõrvasid, mis tahtsid minna lukku innukamalt kui Suurbritannia 2020. aasta kevadel.

Finnairi teenindus on põhjamaine: mitte ülevoolav, kuid samas pole midagi ka puudu. Ja rukkileib on laual.
Finnairi teenindus on põhjamaine: mitte ülevoolav, kuid samas pole midagi ka puudu. Ja rukkileib on laual. Foto: Erakogu

Mingil hetkel magamajäämine vist ka õnnestus, sest kui Airbus 350 Dubai suunas laskuma hakkas, ärkasin ma toolipõhjas suhteliselt räsitu, kuid siiski elusana. Päiksepaiste illuminaatorite taga oli tugev, kindlakäeline, lõõskav, sellega sobitus omakorda kenasti kokku helesinine ja avar kõrbetaevas, millega harmoneerusid jällegi kenasti väga avarad koridorid, mida mööda juba lennujaamas tõtata tuli. Need koridorid olid suisa tohutud, kuid ei viinud ikkagi mitte sihile, vaid lõpuks üksnes rongijaama, kust automatiseeritud vagunid toimetas saabujad edasi terminali sellesse otsa, kus võis hellitada lootust saada kätte äraantud pagas. Mina, tõsi küll, pagasit kätte saada üldse ei tahtnud (olin plaaninud kolmanda terminali transiittsoonist üldse mitte väljuda, sest mu käsipagasis paiknesid nutsakad erinevate raviteedega, mida kahtlustasin tollis võivat tekitada küsimusi või lausa probleeme) ning seega otsisin üles leti Marhaba, mis pagasi ümbertõstmise teenust osutama pidi.

Marhaba tähendab araabia keeles rõõmsat tervitust ning naiivselt olin lootnud, et sellise südamliku lipukirja all maksab reisija jaoks oluline teenus umbes kuus eurot, kindlasti mitte rohkem kui kümme. Marhaba letis istuv daam teatas aga harpüia tundetusega, et Tallinnas ära antud pagasiüksuse Pakistan Internationali lennule suunamise hind on 330 dirhamit (umbes 80 eurot), mis pani loomupärases kokkuhoidlikkuses mind angervaksapuru tollikõlbulikkust kiiresti ümber hindama. Järgnes umbes pooletunnine sabalohe piiril, erinevate dokumentide esitamine luikvalgetes rüüdes šeikidele, kohustuslik pildisessioon (mille tulemust pildistatavale õnneks ei näidatud) ning lõpuks kohvri lohistamine mööda erinevaid eskalaatoreid ja koridore terminali sellesse osasse, kus pidi peagi algama Pakistan Internationali check-in. See töö oli delegeeritud järgmisele mitte eriti heatujulisele lennujaamatöötajale, kes nõudis karmide hüüatustega aina uusi dokumente (viisa, vaktsineerimistunnistus, kindlustus, PCR-testi tõend jne) mu kilosest paberipakist ning signaliseeris pabereid lapates oma järskude käeliigutuste (ja tegelikult ka kogu ülejäänud kehakeelega), et tal poleks tegelikult midagi selle vastu, kui õnnestuks leida mingigi põhjus mind Pakistan Internationali lennule mitte lubada. Oli selge, et ma ei näe tema meelest välja nagu isik, kes Pakistani reisima peaks. Paraku ei õnnestunud leida keeldumiseks alust. Isegi Pakistani Pass Track ankeet oli mul täidetud.

Ja umbes kaks tundi pärast saabumist olingi ma õnnelikult taas transiittsoonis, kust väljusid lennud fantastiliste nimedega linnadesse (Tiruchirapally, Gheshm, Kozhikode jne), mille olemasolu peale ma viimase kahe aasta jooksul kordagi mõelnud polnud.

Dubai on Lähis-Ida suurimaid lennujaamu Riyadhi ja Doha kõrval.
Dubai on Lähis-Ida suurimaid lennujaamu Riyadhi ja Doha kõrval. Foto: Krister Kivi

Edasi läks kõik üksnes ülesmäge. Lend PK214 hilines vaid ühe tunni (seda on Pakistan Internationali kohta vähe) ning kuigi pardalemineku väravas kaaluti äärmise hoolikusega üle kõigi käsipagas, ei tehtud samas kellelegi vähimatki etteheidet sõltumata sellest, mis number kaalule ilmus. Selline inimlikkus on mulle väga südamelähedane. Reisijad – mu arusaamist mööda peaaegu eksklusiivselt Dubais töötanud pakistanlased, kärehäälsed ja innukad koju saama – tunglesid koos oma loendamatute pakkidega pardale osavalt ja ruttu ning peagi leidsin minagi end päevinäinud Airbusi kõige viimasest võimalikust reast, kus erinevad ohutusalased teadaanded olid kirjas kalligraafilises urdu, inglise ja, õhusõiduki eelmist kasutajat reetvalt, ka tšehhi keeles («pokud sedite připoutejte se» muutub Google tõlkes lühikeseks mõtteteraks «kui istute pandlaga»).

PIA pakub ka turistiklassi lühematel lendudel tasuta süüa.
PIA pakub ka turistiklassi lühematel lendudel tasuta süüa. Foto: Krister Kivi

Tuleb öelda, et hoolimata kergest kaootilisusest (minust vasakul istuv beežikaspruunis rahvariides mees oli enda jala mõnusalt istumise alla sättinud ning lobises mobiilis teha viimast tähtsat kõnet veel sellalgi, kui lennuk pärast lõputuna tundunud hoovõttu end viimaks lahti rebis) tundsin ma end olevat heades kätes. Peagi tõid värviliste sallmütsikestega elatanud stjuardessid süüa (maitsev ja vürtsikas segu kartulist, kanalihast ja riisist), üritades samas käredahäälsete hüüatustega taltsutada reisijaid, kes olid pea kohe pärast õhkutõusu alustanud tunglemist tualettide suunas, topsikestesse kallati värvilist limonaadi ja lahjat teed ning juba ma magasingi. Sügavamalt kui mitme viimase närvesööva päeva jooksul ette oli tulnud.

Järgneb. 

Pakistani õhusõiduki turvajuhised olid kohati väga detailsed.
Pakistani õhusõiduki turvajuhised olid kohati väga detailsed. Foto: Krister Kivi
Märksõnad
Tagasi üles