JÄRJEJUTT ⟩ Nohune reis ümber Araabia mere I: «Kama kõik, kus põed»

Pakistani viisat on võimalik saada interneti kaudu, kuid see pole kõige lihtsam protsess. Foto: Kuvatõmmis

Kas «kerge külmetuse» pärast peaks jätma reisile minemata? Algul tundus, et vastus on täiesti selge.

Olin jaanuarikuist reisi Pakistani plaaninud ette mitu kuud.  Juba sügise algul hakkasin asju ajama viisa saamiseks, mis eeldas, otsekui läänemaailma külastamine veerand sajandit tagasi, endale esmalt küllakutsuja leidmist ning siis pika ja põhjaliku ankeedi täitmist. Ingliskeelses küsitlustikus päriti ameti, varem külastatud maade, perekonnaseisu ja usulise kuuluvuse kohta ning hoiatati, et viisat ei anta puudusekannatajatele (destitutes), ebaterve mõistusega isikutele, võltsitud kauba tarnijatele ja neile, kelle puhul on arvata, et nad võiksid kahjustada Pakistani huve. Mina ei tahtnud aga kahjustada Pakistani huve, vastupidi; terve elu oli Pakistan mind paelunud. Suuresti toidu pärast, mis on tundunud nii veetlevalt tuline, rasvane ja aromaatne. Kašmiiri tšillikaunadest punane.

Mõne aja pärast sain e-maili, milles Pakistani viisaametnik teatas, et mul on vaja ankeeti teha täpsustusi. Seda, missuguseid täpsustusi täpselt vaja on, liiga selgelt ei öeldud, kui aega anti taotluse viimistlemiseks samas vaid nädal. Igatahes ajas see mind omajagu ärevaks. Kirjutasin täiendusteks uuesti aktiveerunud viisavormi siis võimalikult ausalt, et tahan minna Pakistani sööma (mõned road Lahores ja mõned ka Karachis, kus lootsin toidu olevat iseäranis vürtsika) ning leidsin siis ka ühe kohaliku reisibüroo, kes kinnitas mõõduka tasu eest ametlikult, et nad hoolitsevad mu kulinaarse ringreisi organiseerimise eest. Rohkem ei saanud ma Pakistani viisaametnikelt mingit vastust ja olin täiesti kindel, et avaldus on ebaterve mõistuse ilmnemise asjaoludel kõrvale tõstetud. Kuid kui ma millalgi nädalaid hiljem siiski Pakistani viisaportaali sisse logisin, oli kuni jaanuarini keskpaigani kehtiv e-viisa juba ammu väljastatud. Olin väga meeldivalt üllatunud.

Pakistani sõitmine ei ole otseselt odav. Õnneks alustas Turkish Airlines aasta lõpus kampaaniaga, mille raames oli võimalik saada 30-protsendine allahindlus nende niigi soodsatest püsilendajaprogrammi miilipiletitest, mistõttu õnnestus mul soetada pilet Milanost läbi Istanbuli Islamabadi vaid 21000 Miles & Smiles boonusmiili ja 146 euro ning 6 sendi eest, sealjuures äriklassis. Rikas ma ei ole, kaugel sellest, kuid mida vanemaks saan, seda enam tundub äriklass ainsa inimliku viisina reisida pikemaid maid. Selles ilmses konfliktis ongi aeg-ajalt lahenduseks võimalus kasutada boonusmiile, milliste teenimine eeldab muidugi omakorda seda, et suur osa sissetulekust kulub piletitele. Nii pole lootust repinskilikku finantssõltumatust saavutadagi, kuid äriklass on ikkagi meeldiv. Ei jõua küll enne turistiklassi kohale, kuid toolid on veidike suuremad ning stjuardessid ei tule nii kergesti ütlema, et nüüd on vein küll otsa lõppenud.

Selle pärast, mismoodi Milanosse saada, ma ei muretsenud. Ryanairi lennud Bergamosse on Tallinnast regulaarselt saadaval 8 euro eest ning kui broneerida endale väikse lisatasu eest tool lennuki esimesse ritta, on seegi lendamiseks üsna meeldiv ja tsiviliseeritud viis.

Mõned päevad enne reisi ja puhkuse algust printisin välja umbes kilo erinevaid dokumente, mida reisil võiks vaja minna: kilekotitäie uusi ja vanasid koroonasertifikaate, kuupäevalise täpsusega tõendid manustatud vaktsiinide nimede ja kogustega, viisad (sest generaalplaan nägi ette veel paari teisegi riiki jõudmist) ja kindlustused, hotellibroneeringud ning kõigi igaks juhuks kaasa võetavate ravimite retseptid. Ja lõpuks ka kõigi eelloetletud paberite koopiad puhuks, kui mõni asjakiri ära kaduma peaks.

Siis hiilis kehasse aga haigus. Selline puuslak, mis paneb kriipima kurgu, täidab toa rõkkavatest aevastustest ja tekitab silmisse valu, otsekui oleks neisse peotäis tuhka visatud. Perearst suunas pikema jututa koroonatestile, mille tulemus osutus negatiivseks.

Tegin enda meelest mõistliku sammu ja tühistasin soodsad Turkish Airlinesi lennud verd tilkuva südamega ära. Kirjutasin vabanduskirja ka tublile reisiagendile, kelle abi Pakistani vallutamiseks kasutada olin lubanud ja, lootes leida veidigi lohutust, jagasin kibedat kogemust sotsiaalmeedias.

Minu üllatuseks väljendasid seal paljud tuttavad siirast hämmeldust, et «tühise külmetuse» pärast reisi ära jätan. Ennekõike esindasid seda mõtteviisi naised, julgeksin öelda, et lausa elukogenud naised.

«Võta Coldrex sisse ja mine,» hüüdis üks, küsides siis retooriliselt: «Mis ajast on tekkinud suhtumine täiskasvanud inimestesse nagu lasteaialastesse, kes nohu pärast peavad kõik tegemised sinnapaika jätma?»

«Ma oleks igal juhul lennand,» kirjutas teine.

«Reisil pole aega haige olla (tunda end lootusetult halvasti), siis on mõtted mujal,» soovitas kolmas. «Kui pole surmatõbi (ehk see ka), siis on kama kõik, kus põed.»

Muidugi leidus mu tuttavate hulgas ka neid, kes vihjasid, et oleks vastutustundetu viirusega – ükskõik millise viirusega – ühistransporti ronida ning meenutasid täiesti õigustatult, et nohuga lennukis olemine võib tekitada üsna ruttu soovi endale kuul pähe tulistada. Kuid ikkagi tundsin end ühtäkki justkui paremini. Neelasin innukalt C-vitamiini ja tsinki ning mängisin mõttega, et võibolla ma tõesti ei peagi veetma üht pikka, pimedat ja külma puhkusenädalat üksildases kodus, kus peamiseks meelelahutuseks on tee keetmine ja elektriradiaatori episoodiline sisselülitamine. See oli esimene helge mõte üle kahe päeva.

Killuke Karachi koloniaalarhitektuuri ebatavaliselt inimtühjal hetkel: linna elanikkond ulatub eri hinnanguil koos kõigi eeslinnadega 24 miljonini. Foto: Aliraza Khatri / WIkimedia Commons

Järgmisel päeval kõmpisin Vabaduse väljakule ja tegin koroonatelgis veel ühe PCR-testi, sedapuhku oma raha eest. Ka see osutus ruttu negatiivseks. Nina oli küll veel kinni, kuid aevastused olid andnud järele ning palavikku polnud mul olnudki. Taasleitud energiaga istusin arvuti taha uurima uusi lennuvõimalusi. Selgus, et veel sama päeva õhtul saaksin 40 000 Alaska Airlinesi Mileage Plan miili ja 28 dollari eest lennata Finnairiga Dubaisse, kust mõned tunnid hiljem oleks reisi võimalik jätkata kõigest 76 euro eest Pakistan Internationaliga Karachi suunas. Islamabadi ja Lahoresse ma küll ei jõuaks, kuid Karachi tunduski kõige huvitavam: kaootiline, kolossaalne ja kergelt kriminaalne. Mu Pakistani spetsialistist sõber teadis rääkida, et Karachi äärelinnas, mis oli veel mõned aastad tagasi Talibani redutamispaigaks, elavad ühes järves koguni krokodillid.

Juba toksisid käed arvutiekraanile krediitkaardinumbreid ja kolm tundi hiljem olin teel Tallinna lennujaama, kotis kilo pabereid, taskurätid ja erinevad raviteed, sealhulgas lodjapuu marjad ning angervaks.

Järjejutu teine osa.