Politseimuuseumi direktor Andrus Eesmaa jagab meile konkreetseid selgitusi, kuidas asi toimib, mis järjekorras varustus tuleb selga ajada ja mis on meie ülesanne. Kõige alla käib kuulivest. Martin on piisavalt suur mehemürakas, nii avaneb temal võimalus kanda täiesti autentset metallplaatidega vesti. Koputab vastu rinda ja see kumab nagu katel tumedalt vastu. Kerge selline vest ei ole. Mõtlen austusega, et mehed, kes niisugust pika päeva seljas kannavad, lisaks veel relv ja muu varustus – oi, nad peavad heas vormis olema! Minule on kuulivest kohutavalt suur, saan lihtsama variandi, mida lapsed kannavad. Edasi teine vest varusalvede, rihmade ja taskutega. «Eriüksuslase vest peab olema tihedalt ümber – kui sinuga missioonil midagi juhtub, siis võtab kaaslane siit selja taga olevast sangast ja lohistab sind ohupiirkonnast minema,» selgitab Andrus rahulikult ja tema suus kõlab see lausa argiselt. Vältimatud on ka kiiver, lamp ja kaitseprillid. Sõltuvalt missioonist kindad. Iga uue elemendi lisandudes tunnen, kuidas ma aina rohkem rolli sisse elan, ja ootusärevus lisab veelgi õli tulle.

SEIKLUSVIDEO ⟩ «Keeran välkkiirelt ringi ja tulistan. Pihtas! Üks kurjam vähem meie elu kallale kippumas...» Mis tunne on olla eriüksuslane?

NÄDALA REISVeest oled sa võetud…