Tättel-Matverel pool reisi selja taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2. august, Fiji saarestik. Seikleme siin juba kümme päeva. Olime Viti Levu saarel Suva linnas, siis Nadi linnas; sõitsime kaks päeva autoga mööda maapiirkondi, aga Fijit me üles ei leidnud.
Võib-olla olime enese jaoks välja mõelnud, milline see saar peaks olema, ja läksime seda otsima. Või siis olime juba harjunud Prantsuse Polüneesia omamoodi eksootikaga ja ootasime seda ka siitkandist. Esimene ootamatus oli Suva linn.
Pärast rahulikku polüneeslaste maailma sattusime tõsiselt sagivasse rahvarohkesse paika, mis pigem meenutas India lärmakaid ja räämas linnu. Tundsin ennast seal nagu põder, kes on kogemata sattunud keset linnaväljakut.
Indiaga ongi Fijil tugev seos, sest aastal 1870 hakati siia suhkrurooistandustesse massiliselt vedama sealset tööjõudu ja nüüdseks on pea pool rahvastikust hindud, kellel siin omad templid jms. Fiji asub Melaneesia servas ja tunda on palju erinevaid mõjusid, mis kogu pildi veidi sassi löövad. Kohalik rass on minu silmale kõvade Aafrika mõjutustega, eriti nende väga kräsus juuksed.
Lastega koopas
Aga loodus on endiselt kaunis ja ilma suurte üllatusteta. Lugesime, et kuskil siinkandis asub üks maailma pikemaid koopaid, nn kuue mao koobas. Otsisime Toonarti ja Kristjaniga selle suure vaevaga üles, kuna mingeid asjakohaseid viitasid kuskil polnud. Jõudsime väikesesse külakesse, kus meie ümber kogunes kümmekond kümneaastast last, kes kõik tahtsid olla meile teejuhiks.
Lapsed valmistasid kiiruga tühjast õllepudelist õlilambi ja sisenesime musta auku. Esimesed sada meetrit tuli ronida käpuli, hiljem tõusis koopalagi 20 m kõrguseks ja oli täis stalaktiite, stalagmiite ja mõjus uskumatult võimsana. Koobas lõppes nagu suure katedraaliga: jalge ees põhjatu kuristik, lagi kadumas kõrgesse pimedusse.
Siis õlilambike kustus ning kohe kuulsime maa-aluse jõe saladuslikku kohinat, tuhandete nahkhiirte krigistamist ja vee tilkumist laest, mis koopas muusikana võimendus. Pimedus oli täielik ja absoluutne. Tajusime koopa külma rõskust. Mõtlesin, et see oli lastel hea mõte lamp korraks ära kustutada, et meie tajud paremini töötaksid, aga lamp kustus lõplikult.
Olime roninud ligi pool kilomeetrit küll käpuli, küll kummargil, üle suurte kivirahnude ukerdades, jalgupidi külmas mudas sumades – ja nüüd tuli see tagasitee läbida pilkases pimeduses. Esmalt tundus see võimatu, aga korraga libises mu pihku kuum lapsekäsi ja tagasitee algas.
Õigel hetkel sikutati mind allapoole, et ma pead ära ei lööks, õigel hetkel vajutas väike käsi mind seljale, et laseksin käpuli; ja korraga oli meie vahel lapsega selline tugev side nagu vist pimedal juhtkoeraga.
Nagu ikka sellistel puhkudel, kui tundub, et olukord on väga hull, kujuneb sellest kokkuvõttes midagi väga meeldejäävat ja hinge rikastavat. Lausa kahju hakkas, kui esimene valguskiir koopasuust meieni jõudis ja keldrijahedus jälle palava leitsakuga vahetus.
Otsustasime Fijil proovida haidega sukeldumist ja selleks läbis kolm meie hulgast kolmel päeval asjakohase sukelduskoolituse, kuna ilma litsentsita vee alla ei lubatud. Kokkuvõttes oli see veealune teater. 30 meetri sügavusel laotud väikese kivist barjääri taga olid sukeldujad põlvili põhjas, hoides kinni jämedast köiest kui käsipuust, et oleks mugavam paigal püsida. Siis saabus ülevalt kaks nn näitlejat, kellel oli kaasas roheline plastmassist prügikast täis kalapäid jms.
Seejärel saabusid staarid – suured haimürakad. Mõned üksikud olid neljameetrised hallhaid, väiksemaid sagis nagu tuvisid pargiteel. Haid olid üsna taltsad ja mingit ohutunnet ei tekkinud.
Ükshaaval võeti meid köie tagant lavale kaasa, et saaksime hai liivapaberi-sarnast nahka katsuda. Oli huvitav kogemus, aga ikkagi teater, mitte päris elu. Vähemalt on käidud ja nähtud.
30 000 km läbitud
Praegu oleme ankrus Yasawa saarterühmas Nanuya Lailai saarel nn Sinises Laguunis, kus vändati ka samanimeline film. On varahommik ja kuskil siin pidi olema internet, mida kaua pole kohanud, sestap siin ruttu seda teadet toksin... enne kui algab suur pidu, mida oleme kaua oodanud ja kavandanud.
Täna saab arvestuslikult läbi pool aega meie reisist. Kümme kuud oleme rännanud mööda meresid ja kümme kuud on veel ees. Seni oli aega rohkem ees kui selja taga, tänasest siis vastupidi. Mingil moel võib öelda, et algab kodutee.
See kümme kuud on olnud väga pikk aeg. Oleme läbinud üle 30 000 km, mida see tegelikkuses tähendab, teavad vaid need, kes on seda kogenud. Olen siin kirjutanud rohkem toredatest maadest ja väikestest juhtumitest, aga raske on edasi anda neid üüratuid meremiile, kus oleme loksunud ja raputada saanud ja hirmusid tundnud ja palavuses lämbunud.
Kokkuvõttes on kõik olnud tore ja õigustanud seda hullu ettevõtmist. Eks näis, mida toovad järgmine kümme kuud... See teebki reisimisest väärtuse, et meil pole mingit aimu homse päeva kohta.
Vahetusmeestest on pardal Priit Rebane, kes seni on olnud igati oma venna Peetri vääriline, kes võitis oma tubliduse ja positivismiga meie meeskonna suure poolehoiu; Vahur Kraft, kellele näib siin väga meeldivat ja kes sobib meie laevale väga hästi; vana rännumees ja kõva kalamees Toomas Luhaäär, kes hea meelega räägib oma seiklustest laias maailmas; Toomase kaaslane Giia Palm, kes meenutab mulle oma välimuse ja olemusega väga mu ülikallist sugulast Kadrianne.