Nauding trammisõidust – on see võimalik?

Nagu kellavärk: olgu varahommik või hilisõhtu, võib Varssavis kindel olla: tramm ei jää tulemata ning sõit tõotab tujugi tõsta. Tramme on Poola pealinnas täpselt 400. Foto: Verni Leivak

Ühistransport 2016. aasta Euroopa kultuuripealinnaks pürgivas Varssavis ja Tallinnas erineb nagu päev ja öö. Kuigi oleme poolakatega sarnase lähiminevikuga, peitub erinevuse põhjus kusagil sügaval.

Küll on tore vahellt võõrsil käia, ilma ja inimesi vaadata. Näiteks Varssavis – asub ju Poola pealinn üsna lähedal ning pakub meeldivat vaheldust Lääne-Euroopa kohati ülereglementeeritud eluolule.

Hinnadki kõikjal Tallinnast taskukohasemad, nii et pole küsimustki, kas istuda pärast vanalinna-tiiru tunnike mõnes raekoja platsi vabaõhukohvikus 8-zlotist (umbes 2 eurot – toim) õlut mekkides ning kaunist arhitektuuri ja möödujaid vaadates või mitte. Ühest linna otsast teise jõudmine pole probleem, sest ühistransport on odav, väga hästi arenenud ja viiel senisel Varssavi-külastusel vaid meeldivaid elamusi pakkunud.

Eksimine võimatu

Poolakad ise on oma pealinna ühistransporditaristu üle äärmiselt uhked, ehkki puna-kollaste linnaliinibusside seas kohtab siiani üksikuid kohmakaid nõukaaegseid Ikarus-busse. Aga peagi saab nendegi aeg otsa – Varssavi linn tegi tänavu Euroopa suurima bussiostu.

Juba oktoobrist hakkavad seal vurama 168 uhiuut bussi, mille maksumuseks kujunes 216 miljonit zlotti (54 miljonit eurot). Loomulikult pole Varssavi ja Tallinn suuruselt võrreldavad – Varssavis sõidutatakse päevas 2,5 miljonit reisijat –, ometi kõnelevad need arvud selgest prioriteedist: peaasi, et linlasel oleks mugav, välditaks ummikuid ja õhk püsiks puhtam.

Ka palaval päeval on uuemates bussides-trammides mõnus – õhk on konditsioneeritud ja uksi avavad väiksemates peatustes reisijad, kelle hulgas hämmastavalt palju pintsaklipslasi, ise.

Ning ekselda, sõita kurat teab kuhu, on vähegi arukal inimesel võimatu, sest info, kust kuhu sõit läheb, millisel tänaval või maan­teel asume, millised on ümberistumisvõimalused, on saadaval pidevalt nii helis kui ka pildis. Ka kesklinna trammipeatustes, kus minutilise täpsusega elektroonilisele tabloole sekundeerib posti seest kostev hääl, kui mõni tramm hilinema peaks. Pole vaja mingeid reisisaatjaid, kes oma elu edasi-tagasi pendeldades raiskavad.

Kui Tallinnas otsustati reisijate elu kompostrite kaotamisega busside-trollide-trammide tagaosast võimalikult ebamugavaks teha – ilmse sooviga «jäneseid» vahele võtta–, siis see on ka õnnestunud.

Vaesed turistid, kes meie Autobussijaama peatuses trammi peale tulevad, otsivad nõutul pilgul, kus saaks piletit mulgustada, ja loobuvad sellest peagi. Nad ei tea, et kesklinna suunas sõites võib neid juba mõnesaja meetri pärast oodata esimene «lõks». Tramm peetakse kinni ning rohelises vormis kurjad onud ja tädid korraldavad nii ennast kui ka reisijaid alandava haarangu.

Piletita sõit välistatud

Oma Varssavi-külastuste jooksul olen piletikontrolli kohanud vaid korra. Võib-olla on neid rohkemgi olnud, sest nende vaikset ja viisakat töötamist on raske tähele panna. Üldse valitseb Varssavi ühistranspordis veidi kummaline vaikus, mida lõhestavad üksnes uste sulgumise eest hoiatav piiksumine või peatuseteadustaja pisut paatoslik hääl.

Kummaline on see vaikus sellepärast, et kuigi geneetiliselt pidavat poolakad olema kõige ehtsamad slaavlased, ei väljendu meile harjumuspärane slaavi ega egotsentriline ugrimugri temperamentki – mitte milleski. On vaid vaikus, rahu, hoolimine ja üksteisega arvestamine.

Nagu üks mees ei pane muidu igati kaastundlikud katoliiklased bussis akordioni mängivale mustlasele, kes vääksuva väikelapsegi kaasa võtnud – sõna otseses mõttes – punast krossigi kerjakarpi!

Muide, piletita reisimine on seaduskuulekale kodanikule pea võimatuks tehtud. Juhid loomulikult pileteid ei müü – neid saab osta poodidest, kioskeist, lisaks on viimasel ajal hulgaliselt tekkinud poola, vene, inglise ja saksa keeles lihtsalt käsitsetavaid piletiautomaate, millest kesklinn suisa kubiseb. Vähe sellest, üha enam kohtab neid ka bussides. Loomulikult pole tegu meilgi veel 70ndatel levinud atribuudiga, millesse viis kopikat sisse pistsid ja siis ise endale pileti välja väntasid.

Ja nn kompostreid, õigemini pileti aktiveerimise punkte on igas liikuris vaat et jalaga segada.

Kasutamata pileteid saab ka tagastada, kuid mis peaasi, sõit on odav, sest igale 2 zloti ja 80 krossisele (0,7 eurot) üksikpiletile maksab linn 5,20 zlotti (1,30 eurot) peale. 30-päevane sõidukaart, millega saab sõita lisaks bussidele ja trammidele ka metroos ja arvukates ööbussides, maksab 78 zlotti (19,5 eurot), enam kui 65 aasta vanused maksavad aastakaardi eest 40 zlotti (10 eurot). Tõsi, 16. augustist hinnad tõusevad, aga mitte pensionäridele.

Kokkuvõtteks: reisimine Varssavis on – liialduseta! – puhas nauding.

Läinud pühapäeva hilisõhtul – naasnuna järjekordselt Varssavi-retkelt –, ootan Autobussijaama peatuses trammi. Oodata tuleb kannatlikult, sest tramm käib sel ajal harva, tunnis läbib peatust vaid kolm 4. liini moraalselt vananenud sõidukit. See-eest sisustab vaba aega 30. aastates meesterahvas, kes ütleb end olevat järjekordses joomatsüklis, millest ta väljuda ei tahagi.

Trammis tehakse kunsti!

Täpselt kaksteist minutit enne keskööd on tramm peatuses. Nagu plaanis kirjas. Vennike siirdub üle kõnniteepiirde maanteele, et siis autode vahelt läbi tuikudes oma teed minna.

Trammis käib äge seltsielu. Kolm teismelist piigat lasevad longdringil hea maitsta, neid saatev purjus poiss tõmbab käsipuul lõuga, et sealt siis aeg-ajalt sõitva trammi põrandale prantsatada. Kas kõik ikka nägid, vaatab ta tunnustust otsides enda ümber.

Kui sõiduk Eha keskuse juures fooritule taha toppama jääb, kisuvad kaks vene keelt kõnelevat nokastanud noormeest ühe keskmistest ustest pärani ning astuvad tänavale. Keskturu peatusest keegi vist ei sisenegi, seal on ootepaviljoni pingil lääbakil vaid umbjoobes noormees, kes näeb õndsa und.

Põhiline etendus käib aga sealsamas trammi keskosas, ja seda teevad tüdrukud. Täiesti kained. Mitmel neist foto- ja videokaamerad ning nende õhetavad näod on elevil. Nimelt on ühel neiul käes avatud raamatut meenutav asi, väidetavalt kunstiteos, justkui plinkivate akendega maja.

Ta suhtleb aktiivselt reisijatega ning ülejäänud muudkui filmivad ja pildistavad. Pidavat minema ühe kunstigalerii kodukale. Tunnetan, kuidas üks piiga mind suures plaanis võtab, ja see tunne on ebameeldiv. Võib-olla olen sellise häppeningi nautimiseks liialt väsinud. Liialt tülpinud ka selleks, et toimuva jäädvustamiseks kohvrist fotoaparaati otsima hakata.

Hobujaama peatuses on tüdrukud õnnega koos: siseneb sombilik tandem, üks noorem, teine vanem mees. Nii maani täis kui üldse olla saab. Mõlema nägu kaunistavad hüübinud haavad ja verevalumid, nende rõivad haisevad vängelt ning pärast vaevalist trepist tõusmist prantsatavad nad istuma.

Kiuslik trammijuht

Vahepeal on tipsutavad teismelised liikunud trammi keskossa, kus nooruk juba lõuatõmbamiseks uue kangi leidnud, ning see paneb kunsti tegevate piigade näod suisa õuntena õhetama. Asotsiaalist vanamees naudib tähelepanu samuti täiega, räuskab midagi, vehib kätega ning neiud julgustavad teda kaamerate ees bravuuri aina lisama.

Meenub, kuidas perearst paari aasta eest enesestmõistetavalt nentis, et võimalus suvel sügelisi saada on just bussist või trammist.

Viru peatuses sisenevad turistid jälgivad toimuvat hämmelduse ja õudusega.

Vabaduse väljakul asub kodutu tandem väljuma. Et räigemaid fotosid saada, tormab üks pildistav neiu uksest välja. Ta saab, mida tahab: noorem asotsiaal ulatab hädiselt trepist alla astuvale vanamehele džentelmenlikult käe, ent joove ja elustiil on teinud oma töö – vanamees liigub nagu aegluubis.

Trammijuhil on aga kiire – kuigi ta toimuvat suurepäraselt näeb, üritab ta vanurit kiuslikult ukse vahele kiiluda ning sõitu jätkata. Kui tramm teebki jõnksu, hakkab ukse vahel kõikuv vanamees hüsteeriliselt karjuma, kartes trepilt oimetuna maanteele variseda. Neiu plõksib intensiivselt pilte ning hüppab rahulolevana trammi tagasi.

Lõpuks ometi Kosmos. Väljun. Ausalt öeldes on sel hetkel ainus soov teha ümberpöörd ja võimalikult kiiresti Eesti pealinnast kaduda.

Kommentaar

Kalle Mihkels
trammi- ja trollibussikoondise suhtekorraldaja

«See lugu kuulub rohkem politseitöö valdkonda. Teil oleks olnud võimalus helistada ja kutsuda politseipatrull. Ka trammijuht saab kutsuda välja politsei, kui mõni kodanik tema poole pöördub. Edasine sõltub juba politsei operatiivsusest ja võimalustest (patrullide olemasolu). Ka meie oleme mures, et politseipatrullide arv Tallinnas on vähenenud. Samuti pole laiendatud munitsipaalpolitsei õigusi, et nad saaksid vajadusel sellistesse sündmustesse sekkuda.»