Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Madagaskar, kauge ja salapärane

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Esimene kohtumine Madagaskariga on küllap ootamatu ja üllatav – kõik on siin esmapilgul teistsugune sellest, mille fantaasia ja ettekujutus on loonud. Lopsakate leemuritest ja orhideedest küllastunud vihmametsade asemel jäävad esimestel saarel viibitud tundidel või isegi päevadel rändajat saatma punakaspruunid kultuurmaastikud, teeäärsed tellisekuhilad ja lõpmatud riisiterrassid.

Ligi 80 miljonit aastat on Madagaskar arenenud iseseisvalt – ülejäänud maismaast eraldatuna – ja nii on saarel tekkinud unikaalsed looduskooslused. Suur osa ehk ligi 80 protsenti Madagaskari taimestikust ning looma- ja linnuriigist on endeemiline. Siin võite päris kindel olla, et kui kohtute mõne toreda leemuri või imepisikese värvilise kameeleoniga, on see hetk unikaalne – oma loomulikus keskkonnas ei kohta te seda uut tuttavat mitte kusagil mujal maailmas. Veelgi enam, Madagaskari loodus peidab endas ikka veel avastamata saladusi ja nii leitakse pea igal aastal jälle mõni senitundmatu liik.

Esimesed inimesed jõudsid Madagaskarile umbes 1500 aastat tagasi ja selle ajaga on inimene saart suuresti muutnud. Viimasel paarikümnel aastal on elanikkond plahvatuslikult kasvanud: 12 miljonilt (1993. aastal) lausa 22,9 miljonile (2013. aastal). Liiga palju on Madagaskaril katsetatud n-ö uute võimalustega populismist ja turumajandusest kristliku sotsialismini välja. Vaesus on siin tõeline ning rikkus enamasti korruptiivne ja ohjeldamatu.

Elanikkond on küll arvukas, kuid tähtsat rolli mängib saarel koha- ja hõimuidentiteet. Aastasadu on Madagaskaril elatud lähestikku ja samas eraldatult ning sedasi on kujunenud erinevad traditsioonid ja tõekspidamised.

Tabu ja tantsud surnutega

Madagaskarile saabunud rändaja õpib tasapisi inimesi tundma ja mõistab, et siinsetes tavades on mõndagi kummalist. Madagaskari igapäevaelu oluline osa on fady ehk tabureeglid, mis ütlevad, mis on lubatud ja mis mitte. See on nii valdav, et isegi tänapäeva uute nähtuste puhul arutletakse, kas ei ole ehk tegemist tabuga. See puudutab nii moodsa elu nähtusi kui näiteks ka äritegemist. Paljud tabud on seotud jahipidamisega, sest inimesed usuvad siiani, et ühe või teise metsaeluka sees peitub esivanema hing ja tema küttimine on keelatud. Üldine on arusaam, et kalmistud ja matmispaigad ei ole uudishimulikele külastamiseks: siin on esivanemate hingede asupaik ja nad vajavad rahu. On ka päris kummalisi arusaamu, näiteks Ranomafana piirkonnas on tabu käia asjal ühes ja samas kohas mitu korda järjest. Tegemist on turismipiirkonnaga ja tualettide kasutamise tähtsust tuleb veel praegugi kohalikele selgitada.

Madagaskari paljude hõimude juures on kombeks ikka ja jälle oma kadunukesi ümber matta. Mõiste famadihama tähendab luude-kontide liigutamist ja selles on antropoloogid näinud austusavaldust esivanematele. Teatud aja möödudes avatakse haud ja kadunukese luud-kondid puhastatakse ning mässitakse uude surilinasse. Rahvast koguneb palju, kohal on muusikud ja lauljad ning kenasti linasse mähitud esivanemaga vihutakse tantsugi. Betsileo hõimu rahvas ütleb, et niimoodi austatakse surma ja esivanemaid. Uus haud, kuhu kadunuke viiakse, on sümboolne uus maja, millest saab hinge elupaik ja mis on paljudes paikades fady.

Mora mora ja mitmevärvilised liinibussid

Madagaskarile on omane mingi seletamatu rahulikkus. Kõik kulgeb siin kummalises, eurooplase jaoks tihti seletamatult laisas ja kaootilises rütmis. Pole siis üllatav, et üks esimesi malagassikeelseid fraase, mille saarel omandate, on «mora mora», mille võiks eesti keelde ümber panna kui «tasa ja targu».

Madagaskari linnad ja suuremad külad näevad igavalt ühetaolised välja. Ikka pikk peatänav, mida tihti pidulikult väljakuks nimetatakse ja kus asub tavaliselt ka Madagaskari monument – saare kontuuri meenutav betoontaies. Ainsa suurlinnana uhkeldab pealinn Antananarivo koloniaalstiilis vanalinna ja all-linnaga, kus kõik liigub, kaupleb ja käratseb.

Linnamelu oma tõelises kirevuses ja eksootikas hakkab kõige paremini silma bussijaamades. Tegelikult on need lihtsalt avarad ristmikud, kust väljuvad kohalikud ja linnadevahelised bussid. Liigutakse palju, sest tänapäeval on siingi linnad ja suuremad keskused magnetid, kuhu tullakse õnne proovima. Suur osa Madagaskari elanikkonnast on kirjaoskamatu ning liinide nimetustest ja numbritest pole siin tihtipeale mingit kasu. Seepärast ongi bussid eri värvides, mis paljudele kohalikele on arusaadavamad kui kirjatähed.

Rännu- ja kirjamees Anton Krotov on kirjutanud, et Madagaskari lihtne inimene ei jäta peaaegu mitte mingit ökoloogilist jalajälge. Inimene sureb, ta maetakse maha, tema hütt laguneb, tema vähesed hilbud ja majapidamise ainus plastpudel jääb kasutada sugulastele ja vana auklik alumiiniumpott sulatatakse uueks. Igal medalil on aga kaks külge, sest seesama mees on rajanud põliste metsade asemele riisiterrassid ja salaraiunud vihmametsast puid, et see söeks põletada ja turul maha müüa, et perele kasinat toitu muretseda. Suuresilmne lustleemur ja kaval kiskja fossa peavad koomale tõmbuma, pühadest baobabidest on saanud pildistamisobjektid ja seebuveisest kohalik valuuta.

Kellele kaasa tunda, keda hukka mõista? Inimene tuli siia, et jääda, loodus loodab püsima jääda!

Tagasi üles