Diivaniga hääletama – peast segi?

, rändur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diivaniga rändavad tüdrukud
Diivaniga rändavad tüdrukud Foto: Erakogu

Jalutasime soojas suvehõngulises aprillis sõbrannaga Istanbuli tänavail, otsides ühte parki, kus pidi kontsert toimuma. Majade vahel õige tänava jälgi ajades jäi Carlale aga silma kellegi äravisatud diivan. 

«Koju uut mööblit tahad?» Diivan oli küll suhteliselt korras, kuid teadmatus, kes iganes seal sees elada võib, hirmutas mu üles loendama kõiki desinfitseerimismeetodeid, alates aurupuhastusest ja UV-töötlusest, piirituses leotamise ja -20 oC külma käes vedelemiseni.

«Mõtle, kuhu reisima peaks, et enam-vähem loomulikus keskkonnas neid protsesse läbida!»

Sellest väikesest vestlusest sündiski mõte minna diivaniga reisima. Kuna Carla oli just olnud vabatahtlik Ankaras ühes Süüria lapsi õpetavas ettevõtmises, mõtlesime, et miks mitte panna kokku kaks asja: pöörane reis, mis peaks loomu poolest tähelepanu koguma, ja heategevus.

Nii me siis valmistume, et sellel teekonnal koguda raha Building Bridges for refugee children in Keciören initsiatiivile, et neil oleks võimalik lastele suuremaid ruume lubada, kuhu neid rohkem õppima mahuks, nüüdisaegseid õppematerjale ja bussisõitu.

Pagulased on väga palju kajastust leidnud ja mitte kõik ei ole tekkinud olukorraga rahul. Sõber kommenteeris seda kõike naljaga: «Väga hea, et need, keda aitad, Türgis on, siis on neil rohkem põhjust seal olla ja mitte siia tulla.»

Ma ei taha, et see teema poliitiliseks läheks, aga paraku on ta poliitilise loomuga ja seda teemat tuleb käsitleda. On inimloomuses kalduvus arvata, et kõik, mis võõras, kuulub põlgusele, kõik, mis tundmatu, kuulub kartmisele. Loomu poolest ei taha me neid Euroopasse ja kardame neid – see on inimlik. Küll aga pole diskussioonil, kas põgenikud meile meeldivad või mitte, viljakandvat tulemit. Nad on siin ja üks inimene oma elutoas diivanil või arvuti ees klaviatuuril klõbistades ja kommenteerides ei saa võtta vastu otsust nad kõik välja saata. Nad on siin ja midagi tuleb ära teha.

Soomlaste Integrify õpetab neile programmeerimist, sama teevad sakslased. Serbias tehakse teatrit ja nii Türgis, Itaalias kui paljudes teistes riikides on vabatahtlikud ja vabaühendused üles seadnud vabas vormis haridusasutused, kus tegeleda nende harimisega, kes ootavad veel oma staatust, kel riigi poolt veel ühtegi integratsiooniprogrammi pole veel määratud.

Parem on midagi ära teha kui niisama jaurata, meeldigu nad meile või mitte.

Alustasime oma diivanihääletuse teekonda 26. juulil Ankarast Bursa ja Canakkale kaudu läbi Kreeka, Makedoonia, Serbia, Bulgaaria, Rumeenia, Bosnia ja Herzegoviina, Horvaatia, Itaalia, Sloveenia, Ungari ja Slovakkia Austriasse, kuhu peaksime saabuma 24. augustil. Teel kohtume kohalike vabaühendustega, et arutleda, mida on indiviidil võimalik korda saata, et kriisi veidigi leevendada kas või kodukohas. Kas diskussioonid ka tulemusi toovad, saab teada alles hiljem.

Kuidas on võimalik diivaniga hääletada?

Mõtlesime sellest pikalt. Otsisime kaua mõnd diivanit, mis kas kokku käiks või oleks lihtsalt hästi kerge. Kuna täispuhutavad on natuke igavad, kergesti purunevad ja liiga lihtsa vastupanu teed minek, leidsime pärast pikka otsingut, et kott-tooli stiilis diivanid on täiesti olemas ja Puskupusku oli nõus ka meile ühe sellise diivani tagama. Kui keskmine auto pagasnik on umbes 500 liitrit ja meie diivan kokkusurutav kuni 300 liitrini, peaks olema võimalik seda pagasnikusse suruda üpris vabalt. Teoorias kerge, praktikat näeme aga varsti!

Ettevalmistused pole just kõige edukamad

Mõni aeg tagasi, kui ühel päeval sai nii jaatava vastuse diivani kohta Puskupuskult kui ka serveri kohta Microsoftilt, tundus, et asi läheb kähku ja kõik tahavad meid sponsoreerida. Littlebit ja Kreit tulid appi veebilehe tegemisel. Iseenesest kõik sujuski, kuni jõudis kohale karm reaalsus – peab vist omast taskust lennupiletid kinni maksma, kuid pole isegi taskuid, kust selle eest tasuda. Kogu reisi suhtes on aga meelsus positiivne. Null-eelarve ei hirmuta. Saame kogemuse, millesarnast on ehk kogenud vaid Tony Hawks, kes külmkapiga mööda Iirimaad tiirutas.

Tüdrukute tegemistel saab pidevalt silma peal hoida twitteris @sofasolutionyes, Facebookis fb/sofasolution või Instagramis @sofasolution.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles