São Paulo – linn kui hall betoondžungel

Stinne Loo
Stinne Loo, vabakutseline ajakirjanik

Ära kanna kunagi endaga kaasas rohkem, kui võid endale lubada kaotada, soovitas mulle ilmselt üks vähestest inglise keelt kõnelevatest sãopaulolastest kohe esimesel õhtul. Pärast tuli välja, et ta on hoopis norralane, ning samuti sai üsna pea selgeks, et inglise keelt kõnelevaid brasiillasi niisama naljalt ei leia. Selle uue näpunäite otsustasin aga meelde jätta, pidades esialgu iga vastutulijat potentsiaalseks kurjategijaks.

São Paulo on oma olemuselt hoomamatu. See on riik riigis, mida paljudes valdkondades saab ilmestada sõnaga «kõige». Selle linna mõõtmed, mitmekesine ja suur rahvastik, linnaosade arv ja nende tohutu erinevus, ummikud ning kohalik kultuur panevad Eesti-sugusest väikeriigist pärit turisti kukalt kratsima.

Kõik eelmainitu on läbi aegade olnud selle linna eeliseks, kuid ühtlasi põhjustanud ka hulgaliselt probleeme. São Paulo on arhitektuuriliselt väga kaootiline, palju on pooleli jäetud ehitisi (mis ei takista inimestel sinna sisse kolimast), pilvelõhkujaid, aga ka teisi modernseid hooneid.

Silmapaistvad probleemid

Esmapilgul tundub selle linna kõige suurem probleem olevat prügi. Sorteerimiseks mõeldud prügikastide olemasolust hoolimata vedelevad igasugused jäätmed tänavatel ja mitte üksikutes linnaosades, vaid igal pool.

Prügi maha viskamine on justkui kohalikele sisse kodeeritud tegevus. Juhud, kus tänaval kõndivad igati asjaliku väljanägemisega inimesed oma küpsise- või suitsupaki maha viskavad, on igapäevased. Teine võimalus on prügi välja loopida autoaknast. Ja sõidukeid on São Paulos palju.

Kui Eestis ületavad aeg-ajalt uudiskünnise suuremad ummikud Tallinnas Tammsaare teel, Õismäe ringil või Pirital, siis paulistana’d (São Paulo elanikud – toim) ilmselt naeraksid selle peale. Kohalikega juttu tehes selgus, et pärast tööd on isegi kolm tundi sajakilomeetrises ummikus istuda enam-vähem normaalne. Tohutud autode hulgad põhjustavad loomulikult ka õhusaastet, mis tuulevaiksetel päevadel on silmaga nähtav.

Üks suuremaid saastajaid on São Paulos 3,4 kilomeetri pikkune Minhocão (otsetõlkes «hiiglaslik uss») kiirtee, mis ühendab linnakeskust läänepoolsete aladega. 1970. aastatel ehitati kiirtee mõttega teha kohalik kaubavedu efektiivsemaks, kuid üsna pea saadi aru, et see hiiglane toob rohkem kahju kui kasu. Niisiis kehtestati teel öösiti autodele liiklemise keeld, mida hiljem laiendati ka pühapäevadele.

Turisti silmadele on see paulistana’dele tavaline vaatepilt üsna huvitav: keset suurt kiirteed jalutavad pühapäeviti pered oma lastega, paljud sõidavad jalgrattaga, tehakse trenni ja peetakse isegi piknikke. Praegu arutatakse, kas kiirtee tuleks kinni panna ka laupäeviti, kuid keskkonnaaktivistide hinnangul sellest ei piisa ja nemad nõuavad tee täielikku sulgemist. See tekitaks aga omakorda uue probleemi: kuhu panna need 80 000 autot, mis iga päev teed kasutavad?

Kuna ummikud olid São Paulos probleemiks juba siis, kui linna rahvaarv oli «vaid» kolm miljonit inimest, otsustasid need, kel võimalik, endale helikopteri soetada. Ülirikkaid ärimehi on seal aga vähemalt sama palju kui pappkastides elavaid kodutuid ning see jagab linna sõna otseses mõttes kaheks: ülemises osas lendavad rikkurid helikopteriga kohtumiselt kohtumisele või puhkuseks mõnesse lähedal olevasse kuurorti, allpool veeretavad kodutud end mööda räpast asfalti ja tegutsevad kuritegelikud gängid.

Kuigi São Paulo on lõunapoolkera üks rikkamaid linnu ning selle kõige tähtsama avenüü, Avenida Paulista ääri kaunistavad finants- ja kultuuriasutuste peakorterid, on klassivahed äärmiselt suured.

Kui ohtlik on ohtlik?

Tavalise turisti jaoks tähendab klassivahe seda, et paljudes linnaosades tuleb sõna otseses mõttes kodututest üle astuda. Ühtlasi sai seal veedetud nädala jooksul minu nina tunda mitut sorti lõhnu, millest osa päritolu jäigi arusaamatuks. Turvalist tunnet selline tänavapilt muidugi ei tekita.

Nagu ka alguses mainitud, hoiatavad nii kohalikud kui ka teadjamad inimesed siinpool ookeani, et tegemist on väga ohtliku linnaga. Kohalik meedia muust ei räägigi kui õnnetustest, tapmistest, varastamistest. Enamasti on selle taga teistest Brasiilia osariikidest pärit vaesed, kes on otsustanud suurlinna õnne ja teenistust otsima tulla. Paljudel neist pole see aga õnnestunud ja paljud satuvadki halvale teele.

Seda kõike teades hoidsin esimestel päevadel käekotist kümne küünega kinni, kuigi midagi väärtuslikku ei julgenud nagunii sinna panna. Üsna pea hakkas selline paanitsemine mulle endale naeruväärsena näima, sest ausalt öeldes tundsin ennast São Paulos sama turvaliselt või ebaturvaliselt kui ükskõik millises teises linnas.

Ma küll ei proovinud üksinda pimedas mõnes kahtlases piirkonnas ringi jalutada, ent juhtusin meeleavaldusele, kus brasiillased nõudsid president Dilma Rousseffi tagandamist. Avenida Paulistal oli sel puhul umbes 350 000 inimest.

Aktsiooni korraldava organisatsiooni kõneisik rääkis, et tegemist on rahumeelse meeleavaldusega ja tõepoolest, kuskil ei olnud näha vägivalda. Vastupidi, kogu protest meenutas mõnda festivali: inimesed laulsid, jõid õlut ja olid lihtsalt tavapärasemast veidi valjuhäälsemad. Seega sai nädalase vaatluse tulemusena selgeks, et jutud üliohtlikust linnast, kus ei tohi mööda tänavat kõndida, on selgelt üle pingutatud.

Nagu paljude teiste suurlinnade puhul, üritatakse aga turiste igal moel tüssata. Eriti selgeks sai see peaaegu sada aastat vanas São Paulo turuhoones. Olles turule sisenenud, jäi loomulikult minu kui puu- ja juurviljade fänni suu lahti. Ma pole eales näinud korraga nii palju värve ja ausalt öeldes ei paistnud esialgu silma ka ükski vili, millele suutnuks emakeelse nime anda.

Vaimustusehoos ei närinud ma läbi kavalat müüginippi. Kui mõne leti juures kasvõi hetkeks seisatada, tuli sõbralik müüja kliendi juurde ja lubas kõike maitsta. Kõik see, mille peale kliendi suust «mmm!» kostis – minu puhul kõik pakutu –, pakiti kohe kotti. Minu puhul lõppes see väike degusteerimine 60-eurose arvega. Siis tuli kehakeelt kasutades selgeks teha, et sellise summa eest ma siiski puuvilju osta ei soovi.

Kohalikud ise söövad maakeeli öeldes rasvapirukaid. Olgu see siis nime pão de queijo, empanada, pastel või coxinha all, ikkagi on tegemist pirukaga, kusjuures imemaitsvaga. Maailmakuulus brasiillaste kokteil caipirinha on samuti kohapeal mitu korda parem kui need ülesuhkrustatud sama nime kandvad kokteilid, mida pakutakse näiteks Euroopas.

Hoolimata sellest, et selles hiidlinnas on kõik kuidagi ligadi-logadi, tänavad on täis veidrikke ja Eiffeli torni sugust vaatamisväärsust tal pakkuda pole, on São Paulol siiski oma võlu. Minu jaoks jääb see meelde kui linn, kus kõik on ehe ja midagi pole üritatud üles klantsida – ühesõnaga linn, mille ilu peitub selle puudumises.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadBrasiiliakiirteelõunapoolkeraSão Pauloummikud
Samal teemal
reisikiri
Viimased uudised
VideoKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
MaailmKõik
PostimeesKõik
TarbijaKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE