/nginx/o/2012/09/20/1331194t1h37f6.jpg)
Gdańsk on ligi poole miljoni elanikuga linn, mille ajaloole on värvi andnud eelkõige sakslaste ja poolakate võitlus selle väärtusliku, kaubandusteede ääres asuva tööstuslinna pärast. See on kunagine hansalinn, mis kandis saksapärast nime Danzig ka Saksa okupatsiooni ajal.
Praegu on linn üks Poola olulisemaid tööstuslinnu, aga tänu oma erakordselt uhkele rekonstrueeritud vanalinnale ka populaarne sihtkoht turistidele. Gdański vanalinnas leidub hansaliidu ajastust pärit hooneid ja ehitisi, millest paljud hävisid Teise maailmasõja ajal, kuid taastati 1950ndatel-60ndatel.
Linna põhitänaval kõndides võib kael ringi vaadates kangeks jääda, sest värvilised, ohtrate skulptuuride ja fassaadidele tehtud maalingutega majad on tõesti põnevad ja ilusad. Igal majal on justkui oma iseloom ja rääkida oma lugu, mida jutustavad fassaade ehtivad reljeefid või maalingud endistest omanikest.
Linna kaks palet
Kuna praeguse vanalinna peatänav oli keskajal tee, kust sõitsid läbi linna külastavad kuningad, on paljud legendid ja lood just kuningatega seotud. Näiteks on ühe hoone fassaadil reljeef kahest vappi hoidvast lõvist, kellest üks on pööranud pea üle õla kuningatee alguse poole, et näha kuningat tulemas.
Lisaks kubisevad hooned ja väravad antiigiteemalistest skulptuuridest, mis pidavat õpetama linnakodanikele, et elada tuleb õigluses ja rahus. Linna kaitseb peatänava keskel seisev Neptunus.
On selge, et vanalinna majade fassaadide taastamiseks ja korrashoidmiseks panustatakse palju raha. Imestama paneb aga asjaolu, et kõndides nendesamade majade taha, näeb hoonete teist, sageli tuhmhalli poolt, veekahjustusi ja küllaltki viletsat üldist seisu.
Paljud eri stiilis ja värviliste fassaadidega majad on tegelikult ehitatud kokku ühe sissepääsuga kortermajaks. Pruugib vaid peatänavast paarisaja meetri kaugusele jalutada, et näha tühje ja lagunevaid linnatänavaid, kümneid kasutatud riiete kauplusi ja nn turukaubast kubisevaid räpaseid väikepoode.
Samas on tore, et linnasüda on siiski arhitektuuristiililt suhteliselt ühtlane ning ka üks õige pea valmiv modernne korterelamu jääb siiski truuks vanalinna stiilile. See on hea vaheldus Eesti vanalinnadele, mille keskele või vahetusse lähedusse kiputakse ehitama endisaegse stiiliga absoluutselt sobimatuid klaasist või betoonist monstrumeid.
Seest ja väljast uhke kirik
Kesklinnast välja sõites näeb siiski ka küllaldaselt betoonmajadest koosnevaid elamurajoone, kuid vähemalt esmapilgul tundusid need olevat värvilisemad kui Eestis ja vähemalt mingi väikse kiiksuga. Ka maanteeäärsed ridaelamud lähenesid stiililt pigem romantilistele saksapärastele punaste viilkatustega mägimajadele kui Eestis levinud ultramoodsatele karpidele.
Gdański suveniiripoodides vaatas vastu aga tüüpiline Ida-Euroopa kaubavalik: peamiselt pakutakse merevaigust ehteid ja loomakesi ning matrjoškasid. Merevaiguvarude üle ollakse ääretult uhked ja sellest valmistatud käsitöökaupade poode on Gdański kesklinnas tihedalt üksteise kõrval kümnete kaupa. Eriti meelsasti pidavat merevaiku ostma saksa turistid.
Siiski tuleb ka Gdańskis nentida, et suveniir tähendab tänapäeval sageli lihtsalt üht tüüpilist valget tassi või T-särki, mille peale on trükitud linna nimi, lipp või vapp. Originaalseid ja tõesti midagi tähendavaid suveniire leida on üha keerulisem.
Üks Gdański linna suuremaid aardeid on tõenäoliselt aga Bazylika Mariacka ehk Püha Neitsi Maarja Taevavõtmise basiilika, mida ehitati 1343–1502 ja mis on maailma suurim telliskividest ehitatud kirik. See on 105,5 meetrit pikk ja 66 meetrit lai ning mahutab korraga 25 000 inimest.
Väliselt võlubki kirik peamiselt oma massiivsusega, seest aga kümnete uhkete kunstiteoste ja Gdański tähtsaimate elanike auks püstitatud mälestusmärkidega.
Kiriku alla on maetud hulgaliselt linna kunagisi asukaid, kelle mitmesaja aasta vanustele nimeplaatidele kiriku põrandal tuuakse lilli veel tänaseni.
Gdańsk oli ka üks neist linnadest, kus toimusid sel suvel jalgpalli Euroopa meistrivõistlused – sel puhul sai kohalik lennujaam uue uhke terminali, mis tundub veel praegugi olevat üpriski tihedas kasutuses.
2011. aasta keskel valminud ja 43 000 vaatajat mahutava jalgpallistaadioni kohta ei oska aga sama öelda.
Põhja-Poola teedel ringi sõites sai aga taas kord tõdetud, et pead bussiakna vastu toetada ei ole siiani Poolas kõige parem idee.