Päikeselaigud augustikuisest Kreekast

Foto: SCANPIX

Selles loos avavad oma hinge inimesed, kellest ei sõltu mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti homne päev.

Väike restoran Ateena bussijaama kõrval. Bussijaam ise on ühele Euroopa pealinnale täiesti ebatüüpiline – kitsas, väike, higine, suitsune... kuidagi harjumatu. Inimesed ja bussid läbisegi. Iga meie väikelinna bussijaam on selle kõrval avar ja moodne ehitis.

Restoran on aga kodune, liuad kaetud rohkes õlis küpsetatud baklažaanide, tomatite, kala ja vaid-kreeklane-teab, millega veel. Võtan söögiks seda, millele oskan nime anda. Nii on julgem. Mõned pilgud, paar naeratust, suurem sõõm veini ja ongi perenaine minu lauas.
«Ah te tulete Eestist! Teil oli ju kommunism, mis see teile andis?»

Üllatav küsimus, aga räägin talle küüditamisest, esimesest nõukogude aastast, propagandast, eliidi hävitamisest, Siberi orjandusest. Sellest, kuidas inimesed kadusid teadmatusse ja millist hirmu see ühiskonnas tekitas. Ka sellest, et täielikku võrdsust ei eksisteerinud. Ikka oli neid, kes said hakkama paremini, ja neid, kes tulid toime halvemini. Ka Nõukogude ajal oli grupp seltsimehi, kes elasid partei heakskiidul luksuslikku elu.

«Jah, ma arvasingi, et see ei saanud olla nii lihtne. Mul töötas siin üks grusiinlannast teenija. Tore noor naine – õpetaja. Tema rääkis samuti, et see kommunism ei ole mingi õnnistus.

Tema perekonnal oli ikka väga raske saatus. Minu poeg, kes õppis arhitektiks, ütleb aga, et tema tahab kommunismi, et siis on kõik võrdsed ja elamine tagatud. Erialast tööd ta leidnud ei ole. Käib siin mulle ja mehele abiks laudu koristamas. Lapsed kõik sõltuvad meist ja meie väikesest restoranist, aga seda kommunismi ma ka ei tahaks. Kas te oleksite nõus rääkima talle sellest, milline oli tegelikult elu kommunistide võimu all?»

Annan naisele oma kontaktid ja palun pojal ühendust võtta. Juhataksin ta vähemalt mõne ingliskeelse raamatu manu. 

Naine pühib jutu käigus korduvalt silmi. Tema abikaasa toob lohutava kreekakeelse pomina saatel uue pooleliitrise veini lauda. Külm karahvin palavas restoranis valab pisaraid koos naisega. Mõmiseme veel paar tundi elust ja olust Kreekamaal.

kolmas pakistanlane kingituseks
Kreeka linn Githio. Istume Petrosega tema kodu rõdul ja imetleme hunnitut vaadet sadamale. Tal on elamisega vedanud.

«Tead, ma siia igaüht ei kutsu, aga sind ma tunnen ja sa meeldid mulle. Mõne inimesega on nii, et kohtud ja avad oma südame, teisele ei taha 50 senti ka anda mitte. Palju sa maksad täna ööbimise eest Skoutaris?»

Hinda kuuldes vangutab pead.
«See pole mingi sõbrahind. Tule mulle külla mais-juunis, saad mu hotellis peavarju 15 euro eest ööpäevas ametliku 60 asemel. Vot see on sõbralik hind!»

Olen tänulik ja õnnelik. Ometi vaevab mind eelmisest kohtumisest üks jutuajamine ja selle vastukaja.
«Tead, Petros, Kreekas elavad eestlased lugesid mu eelmist lugu nendest pakistanlastest ja koerte söömisest ning kirjutasid kommentaarides, et see pidavat olema üks udujutt, mida lollidele turistidele ikka aeg-ajalt räägitakse.»

Petros on sellest märkusest ilmselgelt haavunud. «Ise ütlesid, et eelmine kord sa kirjutasid ju anonüümselt mingist sadamalinnast ja mingist Costasest. Meie ei ole siin anonüümsed! Pane kirja, et seda rääkis sulle Petros (jätan perekonnanime ikkagi enese teada – M. S.) Githiost. Siin elab vaid mõni tuhat inimest ja ma tunnen neid kõiki. Nemad mind niisamuti. Minu rohelist Nissanit on võimalik iga päev siin tiirutamas näha. Mina ei valeta.»

Petros võtab mul käest kinni ja vaatab sügavalt silma.
«See, et pakistanlased külakoerad nahka pistsid, juhtus Skala lähedal. See Skala asub siitsamast lahest vasakule. Miks nad ei peaks koeri sööma, kui nälg majas? Ja mitte ainult koeri, vaid kasse ka, aga viimaseid me eriti ei armasta. Neid pistku pealegi.»

Suur sõõm veini ja Petros jätkab.
«Kas tead, seal Skalas eneses on nagu orjaturg. Hommikuti sõidavad apelsiniistanduste juhatajad keskväljakule kokku ja saavad enesele päevaks paarikümne euroga tööle kolm pakistanlast. Kaks tulevad tööle raha eest ja kolmas palub tööd niisama, lihtsalt söögi eest.

Ostad kaks pakistanlast, saad kolmanda kingiks peale.» Petros naerab lõbusalt. «Kuidas nad siin elavad – mehed hunnikus üksteise otsas ja naisi pole neil kaasas kellelgi. Ei saa mina sellest aru.»
Petrose abikaasa on ukrainlanna, ja temagi tuli siia immigrandina. Küsin Oksanalt, kas see oli ka keeruline.

«Ei olnud eriti,» vastab naine kelmikalt. Tema vene keel on jätkuvalt roostevaba, kuigi ta ei ole seda aastaid kasutanud. Petrosega on tal kaks last ja Kreeka väikelinna elu elatud juba üle kümne aasta.
«Mu vanaema suri ja jättis päranduseks maja Ukrainas. Kui me selle sugulaste vahel ära jagasime, siis sai igaüks umbes 1500 dollarit.

Seda oli täpselt nii palju, et 15 aastat tagasi end turistina Kreekasse smugeldada. Maksid vahendajatele, pidid piiril mingit tagatisraha näitama ja tee oligi vaba. Alguses elasin ühes odavas hotellis Ateenas, hiljem hakkasin seal tööle. Lõpuks sai Ateenas töö otsa, tulin siia, käisin restorane ja hotelle läbi, kuni leidsin mõne lihtsama otsa. Kohtusime Petrosega, ta oli järjekindel ja hoolitsev. Kutsus kogu aeg kohvile. Nii ma siia jäin.»

Oksanal vahepeal silmad vilavad. Miski temas reedab, et kõik ei ole alati just nõnda libedalt läinud. Ehk ma lihtsalt kujutan ette?

«Kuidas sa saad ilma Ukraina sugulasteta?»

«Siin on minu kodu, lapsed ja armastav mees. Sealseid sugulasi ei julge ma külla kutsuda. Kui nad näevad, kuidas elan, siis nad ei tahagi enam ära minna. Seda jama veel vaja.»
Petros muheleb. Mulle tundub ikka, et Oksana jätab midagi ütlemata. Küllap selleks on vaja rohkem aega ja kangemat napsi. Jääb teiseks korraks.

Naljad kreeklaste moodi
Ärasõidul kihutab Githio uljaspea otsa mu autole, mille sain  sõbralt Costaselt – tema  hotellis ma Skoutaris ööbin. «Kuradi kurat!» karjatan selges eesti keeles ja hüppan autost välja.
Mõte töötab palavikulise kiirusega. Mismoodi ma selle jama võõras linnas lahendan? Kindlustus, politsei, joonised, fotod, allkirjad? Tuleb välja, et fotoaparaati mul kaasas polegi.

Autost väljuv noor mees on ilmselgelt ebakindel, vaarub ja laliseb. Patrab midagi kreeka keeles.
Tervitan kreeka moodi: «Jasas! Mis me nüüd siis teeme, sul kindlustus on? Politseid vist kutsuda ei ole mõtet?» küsin üsna konkreetselt ja ilma igasuguse naeratuseta.

Kuuldes sõna «politsei», hakkab kreeklane kätega ägedalt vehkima. Hetke pärast tekivad pisarad silmanurka. Ta võtab mul käest kinni ja palub anuvalt: «No police, no police my friend; I am – Money, Money, Money.»

Nuttev purjus mees, kes inglise keelt ei oska, sõbra katkine auto, ümberringi rõõmsalt lällavad kreeklased. Tunnen, et vajan abi. Helistan Petrosele. Ta vastab peaaegu kohe.
«Oota, olen kümne minuti pärast kohal!»

Valmistun juba pooletunniseks ootamiseks ja pikemaks jagelemiseks, aga möödub vähem kui viis minutit ja Petros on rolleriga kohale põristanud. Kellaaegade mõttes esmakordne seesugune kogemus Kreekamaal.

Petros ja noormees tunnevad teineteist. Petros lohutab ja patsutab teist. Vahetatakse mõned laused, noormees kritseldab midagi ruudulise lehe nurgale, tänab ülevoolavalt, embab mind ja Petrost ning kiirustab sõprade juurde baari. Tema sõiduauto jääbki kõikide liiklejate rõõmuks tee keskele ohutulesid vilgutama.

Seisan kõnniteel, ruuduline ja äärtest õline paberitükk käes, ning imestan taas kord Lõuna-Euroopa asjaajamist.

«Selle noormehe isa ma tunnen. Ta on siinkandis lugupeetud ja aus kalamees, nende sugulane on autoremondilukksepp Spartas. Helistad talle homme hommikul, tutvustad auto vigastusi ja ta paneb sulle aja kinni. Kõik saab tehtud nii, nagu peab. Ära muretse!»

Petros hüppab rollerile ja läinud ta ongi.
15 kilomeetrit Skoutarisse on pikk sõit. Kuidagi ei taha viia katkist autot sõbrale tagasi, mis sest et polnud süüdi.
Ajan Costase üles ja räägin talle juhtunust. Tema püüab Ateenas niigi kraapida saanud autolt uusi vigastusi üles leida. Märgates katkist suunatuld ja pehmet mõlki tagatiival, puhkeb ta naerma.

«Kuuled, unusta ära ja mine magama. Või ei, joome ühe tumeda Fixi, sa oled näost kaame, nagu oleks sugulase kaotanud. Kõik see, mida saab parandada, ei vääri muretsemist!»

Hommikul teatab ta mulle rangel ilmel, et helistas autoremondilukksepale ja see ütles, et ei tea mitte mingit avariid, ei tahagi teada ja otsigu mõnda teist lolli. Ehmatan ennast selle jutu peale kangeks. Mu ehmatust nähes hakkab Costas koos perekonnaga naerma.

Jälle on ta mind alt tõmmanud. Ma peaks ju ometi harjunud olema. Eelmine kord teatas ta mulle krediitkaardiga maksmise järel, et see olevat varastatud, ja palus mul temaga koos politseid oodata. Kreeklaste naljad on mõnikord samasuguse kiiksuga nagu meie enese omad.

Tekib kodune tunne. Edasise puhkuse jooksul esitan talle mõned samasugused naljad. Tundub, et sõbrale meeldib, kui teda suudetakse haneks tõmmata.

Loen sellesama sõbra hotelli rõdul hommikusi Postimehe veebiuudiseid.
«Costas, siin kirjutatakse, et Kreeka lähedalt merest on avastatud gaasi- ja naftamaardlad, puurige augud sisse ja saate kriisist üle!»

Minu sõber viskab demonstratiivselt harja põrandale, kus päikesest uimane rohutirts pääseb napilt väljapühkimisest.

«Hurraaa! No nüüd pole enam üldse vaja tööd teha!» Costas istub mu kõrvale, hari jääb keset põrandat. Külastajad astuvad sellest üle niisuguse näoga, nagu peakski üks hari just nii asetsema.
Minu vastuvõtja jätkab: «Meil võivad nad sealt Joonia merest kullakange ja ehtsaid pärleid välja tuua, aga fakt on see, et meie elu ei muutu karvavõrdki.

Rikkad perekonnad saavad veel rikkamaks ja meie trambime siin mudas samamoodi edasi. Küllap saaksime veidi veel seda laenu, mida pärast sada aastat maksta.»

Viin jutu diplomaatiliselt mujale.
«Vaata, siin Eesti Päevalehe artiklis näidatakse tabeli kujul ära toiduainete hinnad Eestis ja Kreekas. Teil on vist hinnad veidi kallimad.»

Costas vaatab tabelit (http://rb.ekspress.ee/webcache/turundus/uudiskirjad/kreekas.jpg) ja ta suu vajub imestusest lahti. Lõpuks, kui on end kogunud, viskab järsult: «Ma peaks puhta põrunud olema, kui sellise hinnaga toitu ostaksin.

Tomati hind ligi kaks eurot kilo. Hullumeelsus! Üle 40 sendi kilost ma ei maksa. Apelsine ostan suurte mitmekümnekiloste kottidega, sest talviti teeme me iga päev värsket apelsinimahla. Kui temperatuur juba kümne plusskraadi peale langeb, siis inimese organism nõrgeneb ja vajab lisatoonust – mesilasvaha ja C-vitamiini.»

Proovin hetkeks arvutada, kui suure osa aastast me Eestimaal  selle valemi järgi lisatoonust vajame, aga kuude lugemine läheb sassi. Püüan sellele enam mitte mõelda.

Costas jätkab: «Paar 30-kilost kotti apelsine, ja alati saan ühe kümnekilose kingiks peale. Osta tuleb lihtsalt õigel ajal. Kastitäis kala on võimalik saada 30 euroga. Restoranis maksad muidugi ühe kala eest sama hinna. Üldiselt pole meil sealt Euroopast suurt midagi vaja. Peale tehnika muidugi, aga me ei pea just kõige moodsamat ostma. Värske kala, oliiviõli, puu- ja köögiviljad on kõik oma maa toodang. Söögu inglased ise oma veiselihabiifsteeki ja prantslased konnakoibi!»

Veendume, et liha- ja piimahinnad on sarnased, kuid ülejäänu osas on tabel kõvasti eestlaste kasuks võimendatud. Enamik toiduaineid on Kreekas samas hinnas või isegi odavamad. Küll  aga on kallim kreeklaste kütus ja käibemaks.

«Kui nad meil seda käibemaksu ja kütusehinda edasi kergitavad, siis võib muidugi veelgi hind tõusta, aga vaevalt et meie kala, õli, vein ja igasugu viljad ka sellisel juhul Eestis müüdavatest kallimaks muutuvad, kui maksukoormus kahega korrutada,» muheleb Costas.

Ouzo ja vana tallinn
Tulen koos kaaslasega ainsast Skoutari tavernist hotelli poole ja naudin juba ette tunnet, mis tekib, kui ujud vannisoojas vees tähistaeva ja merd hõbetava kuu all. Kell ei ole palju, vast kümne paiku, ja Kreeka aedades muutub jutt järjest lõbusamaks.

Mul tekib vastupandamatu kihk ühte neist sisse piiluda ja küsida luba pildistamiseks. Täiesti suvalise lärmaka aia taga jäämegi pidama. Laua ümber istuvad prouad seletavad midagi kõval häälel, neidised lippavad anumatega ja naeravad häälekalt. Klaasid ouzoga kõlisevad. Esitan oma küsimuse värava juures suitsetavale hallipäisele prouale. Tuleb välja, et tema ongi perenaine, nimeks Katarina.

«Ah et teie tulete Eestist. Palun astuge edasi! Muidugi võite pilti teha, olge aga lahke.» Katarina seletab midagi külalistele. Prouad tõmbavad seljad sirgu, tütarlapsed itsitavad kelmikalt ja asuvad sellise hooga laual asju sättima, nagu ootaksid mõnda kroonprintsi külla.

«Kas teate, noormees, te ei ole mul siin esimene eestlane,» teatab Katarina.
Olen kuuldust jahmunud. Enamasti ei tea siinsed kreeklased, kust meid kas või umbeski leida võib, rääkimata eestlasega kohtumisest.

«Mul käis siin üks eesti proua Californiast. See juhtus juba kolmkümmend aastat tagasi, aga on mul hästi meeles. Ega me siin külas pole iialgi teab mis hiilgavalt elanud, alati on olnud millestki puudus. Jõime koos head veini ja nii ma muudkui halasin oma kurva elu üle.

Vaatas see eesti proua mind ja ütles, et kallis Katarina, ole parem vait ja õnnelik selle üle, et sul on oma kodumaa. Temal ei olnud sel hetkel kodumaad, see oli okupeeritud, ma tean... Ta rääkis kogu oma väikese riigi ajaloo mulle ära. See lugu jäi mulle elu lõpuni meelde. Pole meil kreeklastel häda midagi. Kas nüüd on Eestis ka kõik hästi?»

Tunnistan, et kolmekümne aasta tagusega võrreldes on tõesti toimunud väga suured positiivsed muutused, aga et leidub ka neid, kes ütlevad, et alati võiks parem olla.
«Tulge mulle mõni õhtu külla, võtame paar ringi head ouzot. Mul on suurepärane, sugulase kaudu toodud kraam,» kiidab Katarina.

Peaaegu lubangi, teeme klõpsud ära ja lahkume südamlikult kallistades. Lähen pärast ujumist hotelli tagasi ja selle proua jutt kodumaast ning California eestlannast jäävad mind pikaks ajaks kummitama. Panen tema jaoks viimase Vana Tallinna pudeli valmis, räägin kõigile imetoredast kohtumisest ja… juhtub nii nagu ikka puhkuse ajal soojal maal. Ma ei suuda lubadust täita ega jõua talle külla. Vana Tallinna saavad enesele mereäärse taverni omanikud ja teenindajad.

Ühel hingematvalt palaval suveõhtul räägime Costasega teda  vaevavast murest – immigrantidest.
«Ateena uus politseipealik tahab nüüd teha nii, et igas mikrorajoonis oleks vähemalt üks patrulliv politseinik ööpäev läbi nähtaval. Selleks värbab ta neid veel umbes tuhande jagu  juurde.

Igal nädalavahetusel toimuvad suured haarangud. Kõik illegaalid võetakse kinni ja viiakse spetsiaalsetesse laagritesse, kust nad küsitlemise järel kodumaale tagasi saadetakse.»
Pärin, et miks siis kohe nii karmilt.

Seniajani said nad ju üsna vabalt hingata ja oma asju ajada.
«Aga nad sünnitavad ju kuritegevust!» hüüatab Costas. «Ma ei räägi ainult taskuvarastest ja pisisulidest. Minu rajoonis tungisid kaks immigranti ühte eramajja, surusid perenaise põlvili, panid püstolitoru otsaette ja palusid signalisatsiooni maha võtta.

Maja oli hästi valvatud, kogu stseen jäi ka turvakaamera lindile. Kaks poega olid kodus, magasid ülakorrusel. Veel enne, kui ekipaaž startida jõudis, tormasid vennad alla ja nägid kogu juhtunut oma silmaga. Röövlid põgenesid. Ja sa kujutad ette! Pärast seda, kui politsei oli oma töö lõpetanud ja majas jälle vaikus saabus, tulid nad samal ööl tagasi ja alustasid sealt, kus pooleli jäid.

Pojad olid juba eelmisel korral relvakapid avanud ja seekord lasid nad ühe kurjategija pikema jututa maha. Just selle, kes ema relvaga ähvardades ta voodist üles ajas. Peab ikka nahaalsust olema!»

Ateena pole Kreeka
Ulatan Costasele suitsu. Ma ei saa sõnagi suust, kui ta juba jätkab teemal «kuritegevus ja immigrandid».

«Seejärel otsustas politsei esitada neile kahele vennale süüdistuse hädakaitse piiride ületamises. Meid ajas see nii vihale, et paari tunniga oli rahvas meeleavalduseks koos. Paar tuhat inimest kogunes sinna kohtumaja ette meelt avaldama.

Plakatitele kirjutasime, et riiki enam ei usaldata ja rahvas on omakohtuks valmis. Nii süüdistajate kui ka röövlite suhtes. Lõpuks oli sellest ka kasu, vennad pääsesid puhtalt.»

«Sul pole nendega seesuguseid kokkupuuteid olnud?» pärin ettevaatlikult.
«Miks ei ole,» urahtab vestluskaaslane. «Peaaegu sama jama. Kolm aastat tagasi olin oma 14-aastase pojaga kahekesi kodus. Teisel korrusel oli köögiaken veidi avatud. Järsku kuulsin, et midagi lohiseb üleval. Tuli välja, et varas majas. Nägin veel, kuidas ta lahtisest köögiaknast murule viskus.»

Costas põrnitseb hetkeks omaette. Tundub, et lugu kummitab teda ikka veel.
«Politsei võttis sõrmejäljed, soris ülakorrusel mitu tundi. Vargal oli osa moonast pakitud, aga kaasa võtta ei jõudnud. Heakene küll, laamendasid võimud ka veel ja lõpuks saime magama. Seejärel sõitsin varahommikul, umbes kuue ajal tööle.

Aga küllap see varas nägi, et ma sõidan ära, ja ta tuli tagasi. Seekord ärkas poeg, kes oli nii julge, et jooksis teisele korrusele ja ehmatas varga uuesti põgenema. See jäi akna külge rippu ja tõmbas enne alla hüppamist pojal käe taskunoaga veriseks.

Väikse kompsu mingit vähetähtsat kraami viis kaasa, aga rohkem kahju ei tekitanud. Nüüd hoiame toad konditsioneeriga külmad ja aknad on tihedalt suletud.»

Seepeale teatab Costas, et Skoutaris on mulle Ateenast mõnus vaheldus – uksed-aknad pärani, autol võtmed ees, rahakotid laudadel. Ja lisab: «Siia ma ka jään.

Võtke minult kogu mu palk, laske see sotsiaalsüsteem nii põhja, et mitte üks immigrant enam siia jääda ei taha, andke mulle üks lihtne kaluripaat ja ma tulen oma eluga toime. Saan toidu lauale ja lapsed kasvatatud. See Ateena pole Kreeka. Vot nii kirjutagi!»