Ruhnu Karuga Belomorkanalis

Ruhnu Karu ja sõbrad: Solovetside mungakloostri uhket välisilmet raamis Vene külaelu harjumuspärane koloriit. Foto: Leida Lepik

Haapsalu puulaevaseltsi Vikan liikmed võtsid jahtaga Runbjarn ette Eesti laevasõitjate jaoks enneolematu 3500-kilomeetrise reisi, seilates läbi Venemaa Valgesse merre.

Eesti lipp purjetamas ümber maailma pole enam eriline uudis, kuigi väga ägedaks ettevõtmiseks jääb see muidugi alati. Hoopis harvemini kui ümber maailma satub Eesti laev purjetama naabrusesse, päratu suurtele Laadoga ja Onega järvedele ning sealt veel edasi Valgele merele. Haap­salu puulaevaseltsi Vikan ühemastiline jahta Runbjarn, tõlkes Ruhnu Karu, tegi tõenäoliselt esimese Eesti laevana selle retke tänavu suvel läbi.

Enne II maailmasõda Ruhnu hülgeküttide ja kaubavedajate ehitatud jahtade koopia polnud küll esimene Eesti lipu all Venemaa sisevetes sõitnud laev, küll aga olime esimesed, kes võtsid Venemaa sisevetes iseseisvalt ette sedavõrd pika, kokku 3500-kilomeetrise laevareisi.

Väike teerajamine seegi, sest nüüd võime kõigile Eesti purjetamishuvilistele kinnitada: kui bürokraatlikud raskused loa saamiseks kõrvale jätta, siis pole Venemaal purjetamises midagi keerulist. Tingimusel, et laeva kapten või tema abiline räägib vene keelt.

Mürki ei julge võtta, aga meie andmetel viisid esimesena Eesti lipu Venemaa sisevetesse Emajõe lodjaseltsi hansa lodi ning Narva noorte meremeeste klubi kaks alust, mis osalesid 2009. aasta suvel Novgorodis rahvusvahelistel hansapäevadel. Nende marsruut oli Peterburist Neeva jõe kaudu Laadoga järvele ning edasi Volhovi jõge pidi Ilmeni järvele Novgorodis.

Kuna aga novgorodlastel tekkis segadus Eesti laevadele ametlike lubade saamisega Venemaa sisevetes sõitmiseks, siis pidi näiteks lodi Peterburist Novgorodini sõitma puksiiri sabas kui «laevakujuliselt ladustatud ehitusmaterjal». Venelaste trikke ei jõua ikka iial ära imestada! Puksiiritund maksis kusjuures 2000 dollarit ja minek kestis koguni neli ööpäeva.

Seega võib väita, et Runbjarn viis Eesti lipu purjede all esmakordselt Onega järvele ja Valge mere kanalisse (rohkem tuntud ehk Belomorkanali nime all) ning edasi ka Põhja-Jäämere osaks olevale Valgele merele, kus meie kokku viis nädalat kestnud ekspeditsiooni sihiks oli Solovetsi saarestik.

Läbi nõelasilma
Õigupoolest pole see miski ime, et eestlased mõtlevad rohkem ümber palli sõitmisest kui mõnesaja meremiili kaugusele Euroopa suurimale järvele Laadogale purjetamisest. Venemaa sisevetesse pääsemine on lihtsalt nii keeruliseks tehtud!

Uskuge või mitte, aga ametlikult avati välisriigi lipu all laevadele Venemaa siseveed alles 2011. aasta alguses! Ja nagu Venemaal tihti, on ametlik lubamine üks asi, selle loa saamine aga hoopis teine. Kes kordki loeb tingimusi, mis tuleb täita Vene sisevetes purjetamise loa saamiseks, mõtleb ikka väga hoolega järele, kas on mõtet hakata läbi selle nõelasilma trügima.

Kõige silmapaistvam nõue on saada kooskõlastus üheksast (!) Venemaa ministeeriumist ja ametist, kaasa arvatud Venemaa sise- ja kaitseministeerium ning Venemaa julgeolekuteenistus FSB. Kogu see lubade saamise kadalipp tuleb läbi teha kolme kuu jooksul.

Ja ega see pole siis kõik, kui olete sellega imekombel hakkama saanud. Viimase ja kõige kõvema allkirja peab loale andma Venemaa peaminister isiklikult!

Allkiri peaministrilt
Kuna Venemaal on õnneks ka palju mõistlikke inimesi, kes saavad aru, et selline protsess on oma mõttelaadilt pärit ühest teisest ühiskonnakorraldusest, sai puulaevaselts oma Runbjarnile luba taotledes kohalikku tõhusat abi.

Kokkuvõttes läks meil nii, et paberid andsime Venemaal sisse veebruari lõpus ning mai keskel saimegi teate, et värske peaminister Dmitri Medvedev oli ühe oma esimesi allkirju andnud Venemaa valitsuse korraldusele, millega Runbjarnile ja veel viiel välismaa purjekale anti luba siseneda Venemaa sisevetesse.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et see loa hankimine jäigi kõige erutavamaks takistuseks, sest seilamine Venemaal ei tekitanud mingeid märkimisväärseid probleeme. Kokkulepped lüüside läbimiseks, sildade avamiseks ning Neeval lootside tellimiseks toimisid nagu kellavärk, ka ei üritanud keegi muul moel meie purjetamist ja olemist keeruliseks muuta.

Enamgi veel – kõik hirmujutud üüratutest lootsi- ja lüüsitasudest osutusid liialduseks. Ainult üks näide. Kurikuulsa Belomorkanali ehk Valge mere kanali 19 lüüsi läbimise eest tuli maksta kokku kümme eurot! See tegi ühe lüüsi kohta kõigest 50 eurosenti… Ja tagasisõidul läbisime enamiku lüüse täitsa üksinda, mis tähendas, et ainult meie Runbjarni pärast lasti lüüsidesse tuhandeid tonne vett ning seejärel tühjendati need taas.

Belomorkanali läbimine edasi-tagasi oligi kahtlemata meie ekspeditsiooni tipphetk. Tegemist oli ju Stalini ühe esimese katsetusega Gulagi vangilaagrites piinavates tingimustes hoitud «rahvavaenlaste» sunnitöö ulatuslikul kasutamisel, mida varjati sellise toreda eufemismiga nagu «kommunistlik löökehitus».

Seniajani ei tea keegi päris täpselt, kui palju vange ikkagi hukkus 1931.–1933. aastani kestnud kanali ehitusel. Ametlikult on kõikjal kirjas, et hukkus 50 000–200 000 vangi – ehk siis 150 000 inimest siia-sinna.

Stalini-aegse Nõukogude Liidu jaoks oli Belomorkanal kindlasti strateegilise tähtsusega objekt, aga nüüdseks on kanal oma tähtsuse minetanud. Tegemist on üsna inimtühja kandiga, kus suurem osa elutegevusest on koondunud lüüside ümbrusse. Laevaliiklus, peamiselt kaubavedu, oli kanalis üsna loid. Tagasisõidul kohtasime paari esimese päeva jooksul vaid nelja-viit suuremat laeva, aga nendegi jaoks on vaja kogu lüüsisüsteemi töös hoida.

Lüüsisüsteem ise on muidugi unikaalne ning annab aimu, miks vange suri massiliselt. Kui Onega järve poolt tulla, siis esimese seitsme lüüsiga tõusime üle 70 meetri ning seejärel 12 lüüsiga laskusime ligi 105 meetrit Valge mere tasemele. Kõik see kaevati ja raiuti üsna algeliste töövahenditega.

Kaevatud kanalit ennast on 230 kilomeetri pikkusest Belomorkanalist vaid ligi 40 kilomeetrit. Need 40 olid võrdlemisi kitsad, kohati oli kanali laius ehk paarkümmend meetrit. Sõitsime läbi kohtadest, kus kanal asus kõrgemal kui kaldapealne mets. Nagu sõidaks tohutus vannis, millest üle serva sõites oleks laevaga sõna otseses mõttes metsa kukkunud.

Kui lisada kanali läbimise muljetele kokkupuuted kohalikega Valge mere rannikulinnas Belomorskis ja Solovetsi saarel, kus Nõukogude võim muutis sealse maailmakuulsa kloostrikompleksi mitmeks aastakümneks vangilaagriks, siis võttis meele üsna nukraks.

Vangilaager kloostris
Üsna paljudel seal elavatel inimestel on stalinlike õudustega isiklik kokkupuude: kellel istus isa laagris, kelle isa valvas vange, kelle isa tapeti laagris, kelle isa tappis vange jne. Piirkonna sünge ajalugu pole kohalikele mingi saladus, kõik teavad, mis toimus.

Seda enam hämmastas paljusid meie laevameeskonna liikmeid, kui ükskõikselt sellesse tänapäeval sealkandis suhtutakse. Jah, tapeti, piinati ja vägistati siin aastakümneid, aga kohalik rahvas suhtub sellesse nii, nagu oleks see juhtunud kuskil kaugel Hiinas, mitte siinsamas.

Selge see, et ajaloo asemel on igapäevamured Belomorkanali ja Valge mere kalda tänastele asukatele mitu korda tähtsamad, aga ajaloo unustamine viib selliste absurdsete lugudeni, nagu juhtus Runbjarni meeskonna liikme Erikuga Solovetsi kloostrisaarel.

Kohalikud lahked noored pakkusid saarel kolamisest väsinud Erikule kehakinnituseks praetud rannakarpe. Täitsa niisama, sest rannakarpe võis Solovetside rannavees ämbritega korjata. Jutu käigus näitas Erik neile Laadoga järve kloostrisaarelt Valaamidelt kingituseks saadud kõigi meresõitjate kaitsepühaku Imetegija Nikolai ikooniga ripatsit.

Noor vene poiss asus selle peale näitama oma ripatseid. Tal rippus neid kaelas kolm tükki: ühe otsas oli rist, teise otsas samuti Imetegija Nikolai ja kolmanda otsas oli… Stalini pilt!

Ilmselt pole mõtet üldse imestada, kui arvestada, mismoodi sealkandis elatakse. Venemaa «põlvilt tõusmist» polnud vähemalt Belomorski linnas küll mitte ühestki otsast näha ega tunda. Kohalike teede ja muu taristu järgi otsustades oleks sealkandis nagu alles hiljuti mõni sõda lõppenud.  

Meid Belomorskis veidi abistanud kohalik rääkis tõemeeli, et kohalike farmerite seas pidi olema populaarne osta Kandalakšas asuvast ja Vene armeereformi käigus likvideerimisele minevast sõjaväeosast BTR-soomukeid. Sõjaväelased pidid neid müüma 150 000 rubla ehk veidi vähem kui 4000 euro eest. Ilma relvastuseta. Nendega olevat siis hea kimada mööda kohalikke teid ning saavat ka põllutöid teha.  

Venemaa valitsejad aga teavad, kuidas inimestele meele järele olla, ilma et peaks ennast lõputute teeaukude parandamisega vaevama. Võimsa müüriga ümbritsetud Solovetsi saare mungaklooster oli nagu helge ja õitsev oaas, võrreldes ümbritsevate mudaste ja auklike külatänavate ja lagunenud külamajadega. Nagu ka teised meie retkel külastatud kuulsad kloostrid Laadogal Konevetsi ja Valaami saartel, oli ka Solovetside oma läbimas põhjalikku restaureerimist.

Venemaa sisevetes purjetamisest jäi üldiselt mulje kui üsna metsikust turismivormist, sest enam-vähem mingilgi tasemel sadamateenindust kohtasime viie nädala jooksul peale Peterburi vaid kahes kohas: Novaja Ladogas ja Petrozavodskis.

Ülejäänud kümmekond peatuskohta olid enamikus sellised, mille kohta võis öelda: hea, et üldse sai kuhugi otsad anda. Näiteks Belomorkanalil pidime iga õhtu ööbima lagunenud kaide ääres, mille pluss oli muidugi see, et ei pidanud midagi maksma.

Aga nagu üks meie laevameeskonna liige meie ekspeditsiooni õigesti kokku võttis: kui Venemaal oleksid majad nagu Nõmmel ja teenindus nagu Soomes, siis me poleks sinna ju üldse sõitnudki.

Puulaevaselts Vikan tänab Baltic Workboatsi, EMTd, Livikot, Sebet ja Eesti ökokosmeetikafirmat Maarja ekspeditsioonile osutatud abi eest.