/nginx/o/2012/08/23/1284030t1h62c4.jpg)
Tallinna ühisgümnaasiumi õpilane, 14-aastane Sandra Kukk jagab muljeid, kuidas Poolas Grünwaldi lahingut uuesti läbi mängiti.
Pilk 600 aasta tagusele suursündmusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Grünwaldi lahinguväljal tekkis 15. juulil 1410. aastal iseseisev Poola riik. Poolakatel on traditsioon see suur ja oluline lahing (mida tuntakse ka Tannenbergi ja Žalgirise nime all) igal aastal uuesti läbi mängida nii detailselt kui vähegi võimalik. See annab võimaluse heita pilk 600 aasta taha ja tunnistada oma silmaga, kuidas tehti ajalugu.
Mina sain selle võimaluse tänu huntidele – nii kutsuvad end Tallinnas tegutseva muinas- ja keskaja klubi Lonkava Hundi Koja liikmed. Nemad olid Eestist ainsad, kes suures lahingus kaasa lõid. Lisaks eestlastele oli kohal ka näiteks soomlasi ja lätlasi, aga enamik osalejaid oli muidugi Poolast, Leedust ja Saksamaalt.
Lahingus osalejad kannavad nii materjali, lõigete kui isegi valmistusviisi poolest võimalikult autentseid rõivaid – juba see näitab, kui tõsiselt lahingu läbimängimist võetakse – ning rõivad valmistatakse tavaliselt ise.
Võitlejad kogunevad lahingupaika juba hulk aega enne seda, kui mõõgad tärinal kokku lüüakse. Näiteks võetakse enne päris lahingut mõõtu mitmetel rüütliturniiridel.
Ligi kolm tundi kestev lahing mängitakse päev enne õiget päeva läbi, siis pannakse enam-vähem paika ka see, kes jäävad ellu ja kes mitte. Kellena lahingusse minnakse, määrati suuresti kindlaks laagrisse registreerimise järgi.
Osa kõige olulisemaid rolle pandi paika juba pärast mullust lahingut.
Lahingupäeva lõunaks oli Grünwaldi väljale kogunenud lugematu hulk rüütleid ja neid tuli järjest juurde. Ilm valmistus samuti lahinguks – kui kõlas lahingupasun, algas korralik torm koos paduvihmaga.
Lahing algas meeletu noolerahega. Seejärel tormasid mõlemad leerid üksteise poole, mõõgad püsti käes. Mõõgad ristusid ja kilbid ragisesid, muru lendas ja ratsarüütlid kappasid üle välja. Nii mõnigi hobune oli möllus oma ratsaniku kaotanud. Haavatud korisesid mudas ja jäid võitlejaile jalgu.
Vahepeal jooksid kartmatud külaneiud oma savikannudega väljale ja andsid vapratele rüütlitele juua.
Lahing jätkus, kuid kuna keskaegsed riided ei kannata tänapäeva vihma, siis ei saanud me kaua märjal murul istuda ja põnevat lahingut pealt vaadata, vaid suundusime mööda libedat mäenõlva telgi poole.
Maapind oli nii märg, et pidime jalanõud jalast ära võtma – muidu oleksime oma teravate ninadega kallid kingad lihtsalt ära rikkunud. Muda lirtsus varvaste vahel, kohati oli maapind nii libe, et inimesed aina kukkusid.
Kui me lõpuks oma telki jõudsime, nägime, kui tugev oli tuul – telgi tugipost kiikus ühele-teisele poole ja kohati oli selline tunne, et see suur ümmargune, ühe suure posti ja kümnete väiksemate postidega telk kukub kokku, ja seda otse meie peale.
Lõpuks jäi vihm järele, lõppes ka lahing ja meie rüütlid jõudsid tagasi. Elus ja terved, ainult paar muhku. Enne lahingusse minekut olime pununud eestimaistele rüütlitele kiivrite peale rukkilillepärjad, et me omad lahingumöllus ära tunneksime.
Reis ajalukku lahinguga ei lõppenud.
Õhtusöögi pidi hankima keskaegselt turult, kus lisaks toidule müüdi vanaaegseid ehteid, nuge, sõjavarustust, riideid, korvikesi, nõusid, vibusid ja muud põnevat. Öö tuli mööda saata põhukotil, lambanahkade ja villaste riidetükkide vahel – see oli minu magamisase 1410. aastal.