Bali on täis üllatusi

Pühakuju Balil. Foto: Tene Rubin

Jaanuarikuiste vihmasadude saatel Balile jõudes oli algul pettumus suur, sest paradiisisaare ja unelmate puhkuse kujutelmaga esialgu kogetu kuidagi kokku ei läinud. Hiljem, kui olime saarel mitmes kohas viibinud, meie arvamus muidugi muutus.

Viisad hangitud ja piir ületatud, leidsime ennast ühtäkki elust lausa ülekeevalt Denpasari lennujaama parkimisplatsilt. Pärast mõningaid sekeldusi pealetükkivate taksojuhtidega saime lennujaama büroost soodsa öömajapakkumise koos taksosõiduga. Kergendatult suundusime takso peale ja algas mõnekümne kilomeetri pikkune teekond Kutasse.

Kauplemine ööpäev läbi
Hotellist sadakond meetrit eemal tõsteti meid kohvritega taksost maha, kuna tänav ei võimaldanud enam autoga ligipääsu. Nii leidsimegi ennast auklikul vihmast üleujutatud kruusateel, kohvrid järel lohisemas. Saime toa kätte ja jooksupoisid vedasid meie pea 30-kilosed kohvripirakad kolmandale korrusele.

Hotellituba oli ilus, puhas, teleka ja vannitoaga. Järgmisel päeval selgus, et tegemist oli lukstoaga, mille saime nii odavalt tänu hilisõhtusele broneerimisele. Vedas!

Järgmisel hommikul asusime Kuta linnaga tutvuma ja veelgi odavamat öömaja otsima. Avastasime, et tegemist on täiesti hullumeelse linnaga. Pubi pubis ja ööklubi ööklubis kinni ning hoolimata hommikutunnist võis poolpiduseid turiste juba varakult õlut või kokteili lürpimas silmata – täielik pidutsemislinn.

Pea kõik tänavad olid täis kaupmehi, kes müüsid oma tooteid hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Tõesõnu, sisseoste sai sooritada ka näiteks keskööl, sest müüjad elavad, söövad ja lausa magavad oma väikestes boksides. Loomulikult käib kaubategemise juurde meeletu tingimine.
Bali elanike kohta tuleks märkida, et tegemist on äärmiselt usklike inimestega. Ühe kohaliku väitel on nende saarel 90 protsenti elanikest hinduistid.

Kõige silmatorkavam asi on turisti jaoks nende usu puhul palveannid. Väikesed banaanilehtedest volditud karbid, mis sisaldavad näiteks riisi, küpsist, kommi, lilleõisi või isegi sigarit, on asetatud absoluutselt iga maja ette, majas olevale altarile, uste juurde, tubadesse. Palveandidega karbikesed on isegi rannaliival ja paatides, et jumalad ikka inimesi kaitseks.

Käisime kolmes linnakeses
Kuta linna esimese päeva lõpuks sai meile selgeks, et see linn on liiga kärarikas ja turistirohke, seetõttu otsustasime jääda paikseks kõigest kaheks päevaks ning siis edasi liikuda.

Järgnevaks ööks leidsime endale üsna hubase hotelli kõrvalisemas tänavas. Tegime hotelliomanikust vanahärraga üsna soodsa kokkuleppe ja saime endale toa koos vannitoaga. Hotellis on ka ilus bassein, soodne restoran ja isegi internet.

Loomulikult on kuurortpaikades olukord rahulikum, sest hinnad on kõrgemad ja kohad kaunimad, kuna ongi loodud turistide poputamiseks. Meie soovisime aga vältida peeneid euroopalikke hotelle ja restorane ning tunnetada hoopis kohalikku elu, uidata mööda vaiksemaid paiku ja elada väikehotellides.

Veetsime Balil üle kahe nädala ja elasime kolmes päris erinevas linnakeses: Kutas, Ubudis ning lõpuks lummavas ja vaikses väikeses kalurikülakeses Padang Bais. Aga sellest juba järgmistes lugudes.