Söögi, joogi ja sauna võlud Budapestis

Selline ongi Budapesti tüüpiline hoovikõrts: ei midagi pidulikku ega romantilist. Kuna õhtu on veel noor, napib ka külastajaid. Samas saab seal soodsalt einestada. Foto: Hendrik Alla

Enamik meist leiab, et võiks ikkagi natuke rohkem palka saada. Siinkirjutaja lõpetaks kohe igasuguse virisemise, kui saaks Eestis raha teenida, aga seda Ungaris kulutada. Hinnatase on Budapestis umbes selline, nagu meil enne euro-aega, kuigi euro tulek väidetavalt ei pidanud elu kallimaks muutma.

Aga ungarlased eurodega jantima ei pea ja nendega juttu ajades ei soovinud nad eurokriisi arvestades oma rahvusrahast forintist ka loobuda. Tavaline turist võib kõik hinnad jämedalt 300ga jagada ja saab sel moel kaupade üsna tõese maksumuse eurodes.

Odav jook ja söök

Näiteks poes maksab kohalik õlu 250 forintit, importmärjukese saab kätte 300ga. Väga mõnus! Ja kui kaks inimest keskklassi restorani einestama lähevad ning söögi juurde veel kohalikku veini võtavad, siis ei ületa arve 20 eurot – kui te just veiniga väga priiskama ei hakka.

Aga tegelikult võib see kergelt juhtuda, sest ka vein on meie poodides saadavaga võrreldes odav ja hea. Kujutage ette, 3-eurone Ungari vein on täiesti joodav, Eestis peaks sama klassi pudeli eest maksma kolm-neli korda rohkem.

Ungarlastel on mingi ajalooline kiindumus hanedesse. Juunis, kui seal nädalakese viibisin, peeti näiteks kuningalossi hoovis rahvuslikku hanemaksafestivali. Paraku meenutas see kõige enam Õllesummerit koos toiduga – maks suurepärane, õhkkond niru.

Märksa mõnusam õhkkond valitses kohalikul sõltumatute õllepruulide festivalil, mida võõrastemajapidaja soovitas vaadata. Umbes 15 pruulikoda olid keset linnaväljakut kraanid-letid üles löönud ja valasid plasttopsidesse oma parimat toodangut.

Seejuures ei mingit piletit, politseid ega läbu. Ungarit tuntakse ju eelkõige veinimaana, aga sealse õlle lai sortiment ja erakordne kvaliteet teeb kadedaks. Hiljem kodupoes õlleletti vaadates ja reisil kogetut meenutades tuli nutt peale.

Budapestis õnnestus mul süüa rooga (ja minu reisid kipuvad alati söögireisideks kätte minema), mis mahtus vaieldamatult kõigi aegade esikümne tippu. Hanekints ubadega juudi moodi, juudi kvartalis.

Kui ma lahkudes palusin ettekandjal edasi anda oma ülima kiituse peakokale, kutsus ta mu ukse juurde ja näitas käega: «Mine siit järgmise nurgani ja pööra kangi alla. Seal on üks koššer-restoran, mis teeb seda veel paremini kui meie!» Selline lahke rahvas siis.

Aga kui on soov mekkida palinkat, siis pinnige kõrtsmikku hoolega, et ta teile mõnd turistidele mõeldud kirjust pudelist loputist ei kallaks. Müügil on ka ehedat, külameeste aetud puskarit – ja see polegi keelatud! Aga selle jaoks peab olema keskmisest teadlikum turist või kohalik.

Kõrtsikultuuri austajatel tasub selles juudi kvartalis teha üks põhjalikum tiir, sest seal on palju kuulsaid kerte ehk hoovikõrtse. Need on kuidagi pool­anarhiliselt tekkinud, näevad üsna boheemlikud välja ja on äärmiselt taskusõbralikud.

Soovitus saunalistele

Õlu ei maksa seal eriti palju rohkem kui poes. Õhkkond on nii Von Krahli teatri baari ja Levist Välja vahepeal. Kohalikud on nende pärast natuke mures, sest juudi kvartalit – kus juute enam eriti ei elagi – ähvardab oht kinnisvaraarenduse ohvriks langeda ja siis kaoks kogu see veidi räämas ja lagunev, aga jalutamiseks, pidutsemiseks, armumiseks ja second hand poodides kolamiseks ideaalne keskkond.

Pärast piduööd pole midagi paremat kui üks korralik saun ja Budapest on nende poolest kuulus. Kel vähegi saunapisikut, sel soovitan kahte neist kindlasti külastada. Esiteks vanim saun linnas, Rudas fürdõ. Selle rajasid 16. sajandil türklased, kellele Ungarit okupeerides kohalikud kuumaveeallikad väga meeldima hakkasid.

Seal käivad kohalikud nautimas erinevate temperatuuridega basseinisid ja igasuguseid saunasid. Atmosfäär on vaikne ja väärikas, sobib mediteerimiseks. Vesi on igasugustest kasulikest elementidest nii rikas, et hõbeehted võtavad järgmiseks 24 tunniks vasetooni.

Päevapilet umbes 3000 forintit.

Teiseks võiks proovida Gellerti hotelli sauna, mille õhkkond meenutab meie spaasid. See on kuulus oma setsessionistliku (midagi juugendi moodi) arhitektuuri poolest ja turistide hulgas popp koht. Mõlemad nimetatud saunad asuvad otse Doonau ääres Buda poole peal, üks Valge ja teine Rohelise silla otsas. Lihtne leida.

Sauna on kaval sõita jalgrattaga, sest linn on kaetud suurepärase rattateede võrguga. Kus neid pole, võib julgelt liigelda ka autoteel, sest ungari autojuhi meelest laienevad kõik inimõigused, näiteks õigus elule, ka ratturitele.

Rattureid on seal muide palju. Kui Tallinnas moodustavad suure osa rattapargist endiselt rasked ja koledad maastikurattad (nagu pargimaasturid autodest), siis ungarlased vuravad ringi Itaaliast imporditud retrolikel maanteeratastel. Rattarendi kohta uurige oma võõrustajatelt, päevaks-paariks tasub võtta küll.

Turvaline õhkkond

Õhtuti kogunevad kesklinnas asuva Akvariumi klubi (mis asubki tiigi all) juurde oma vokkidega sajad noored ennast näitama ja üksteist vaatama. Nad ummistavad enne kella 23 kõik ümberkaudsed poekesed, sest tund enne südaööd lõpeb alkoholi müük, ehkki poed on tihti lahti öö otsa.

Õhkkond on vaba ja turvaline, suveöö soe, veinimaale iseloomulikult keegi end käpuli ei joo ja politseinikud ei tee pargipingil trimpamisest numbrit.

Kõige paremini iseloomustab aga kogu Budapesti kogemust veidi hooletu ja natuke nagu narmendav olek. Kõik on üldiselt korras ja maailm toimib, aga reegleid ei võeta liiga tõsiselt. Süsteemi hammasrataste vahel on just parajal määral anarhilist lõtku, et igasugused subkultuurid end seal vabalt tunda saaksid.