Apuulia – ehe ja hõrk Itaalia

Villanova küla liivarannal puhkavad üldjuhul «omad» – põhjaitaallased armastavad suviti Apuulias puhkamas käia. Välisturiste liigub siin üsna vähe. Foto: Signe Heiberg

Varajasel hommikutunnil, mil eestlased alles ringutavad ja hakkavad kohvi keetma, on Lõuna-Itaalia saapakontsal asuva Villanova küla liivane rannariba juba itaallasi täis.

Kella üheksaks on  suurem osa kollakast liivast päevitustekkide ja varjudega kaetud. Veidi päevitajatest eemal, kus vastu kaljut plaksuvad õrnalt lained, mille valged vahutavad harjad tungivad maismaale, seisab jalgupidi vees šokolaadipruun õngitseja, kes on merest juba krahmanud kopsaka saagi.

Eemal paistab veel üks tema töökas kolleeg, sillerdaval merel hulbib kalapaate ja jahte. Elu käib mere ääres täie hooga, juunikuu hommikune päike on kütnud üles umbes 27 soojakraadi.

Kiiret pole kellelgi

Itaallaste vahele laotavad oma asjad laiali üksikud välimaalased. Võõrkeelseid on Villanovas vähe, sest siin on harjunud puhkama itaallased Põhja-Itaaliast. Villanova on «omade» suvituspaik, mis massiturismist veel puutumata. See on tasasema maastikuga piirkond Itaalias, kus sõna internet tähendust osa inimesi alles õpib ja paljusid rahvusi Euroopast pole nad oma silmaga kunagi näinud.  

Villanovast sisemaa pool asuvates väiksemates külakestes või väikelinnades näeb elu, kus aeg ei kiirusta edasiminekuga.

«Ciao!» hüüatab tõmmu naine üle kitsa tänava asuvale naabrinaisele, kes on tulnud kitsale rõdule pesu kuivama panema. Tervitusest saab alguse vestlus, mis võib kesta tunde. Kiiret ei näi olema kummalgi ja itaalia keel on pikkadeks vestlusteks ju oma kauni kõla poolest lausa loodud.

Silm puhkab, vaadates külades ühtset arhitektuuri, kus vaid harva tuleb vanade elamute keskel ette mõni moodne ehituskunsti taies. Erinevate ajastute ühenduslüliks tänavapildis on aga imearmsad pisikesed Fiatid.

Mõned Fiatid on aastakümneid vanad, aga mõned just äsja tehasest välja lastud, voolujoonelised ja sätendava värviga. Pole kahtlustki, et Fiatid on otsetee leidnud külaelanike rahakottidesse, sest pisike auto ei kugista alla liiga palju kütust.

Itaallased ise ütlevad, et õiget sorti itaallane jala ei käi ja vett ei joo. Kohalikke näeb vaid tänavaäärtes lobisemas. Memmed räägivad memmedega, taadid omavahel ja siis kõik läbisegi. Kui tänaval jutt otsas, siis saab jutuainest juurde piazza’lt, mis on midagi küla keskplatsi sarnast ja täidab omal moel lehetoimetuse rolli – siia koonduvad kõik «reporterid» oma lugudega.

Villanova külas ei ole suvel hapukurgihooaega, mille üle kurdavad Eesti ajakirjanikud. Elu külades elavneb juba märtsis, esimeste soojemate päikesekiirtega. Uudiste kõrghooaeg saabub siin suvitushooaja alguses, mis hakkab hoogu koguma juunis ja toob Apuuliasse uusi nägusid.

Suveks tulevad linnadest tagasi ka õppivad noored ja Lõuna-Itaalia külakestest linnatulede valgusesse pagenud apuullased. Mõistagi tuleb piazza’l välja selgitada, kui palju on keegi talve jooksul pikemaks kasvanud või siis paksemaks-kõhnemaks läinud. See kõik tuleb korralikult üle vaadata ja läbi analüüsida, miks on muutused toimunud. Kõige innukamad «reporterid» on pärit vanemast generatsioonist.  

Lõuna-Itaalia rahvas armastab elada vabalt ja rõõmsalt, küllap sooviks ka muretult, aga muredest neil puudust ei tule. Kohalik taksojuht tunnistas, et elus on oluline meri, päike, naised ja hea toit. Kõik muu võiks olemata olla, ja valitsust ei tohikski olla, sest sealt on oodata pelgalt uusi jamasid.

Toit on ülioluline

Toit ei ole aga kunagi jama, sest siin maakonnas vallatakse kokakunsti kõrgemal tasemel. Ja kui tase on kõrge, siis on lihtne muuta see n-ö rahvuslikuks spordialaks. Tõepoolest, toit on Apuulias see, mille pärast sõidavad siia ka põhjaitaallased (seda lõunaitaallaste kindla veendumuse kohaselt). Lõuna rahvas peab end köögis põhjaitaallastest selgelt paremaks.

Mereandidest, aedviljadest või jahust hõrgutised on muutunud rahvuslikuks jututeemaks.

Toidu valmistamiseks kasutavad lõunaitaallased sarnaselt teiste lõunamaarahvastega peamiselt oliiviõli. Apuulia maakonna rikkus ongi oliiviõli. Hiiglaslike oliivisalude kõrval pakuvad mõningast konkurentsi viinamarjaistandused, kuid esikoht kuulub oliividele.

Siin maakonnas leidub isegi paari tuhande aasta vanuseid puid, mille jämedad ja kõverad tüved on juba omaette vaatamisväärsus. Oliivisalud on kilomeetreid laiad ja igal sügisel, kui turistid lahkunud, hakkavad siin vaikselt voolama õlijoad, millest kujundlikult võiks saada rahajoad, aga tõelist rikkust jagub vähestele.

Viimastel aastatel olevat kasvanud hoopis töötute hulk ja paljud otsivad elatist suurtest linnadest. Neile, kellele tööd jagub, pakub Lõuna-Itaalia rahulikku elu, kui välja arvata maavärinad.

Elu Itaalia saapakontsal kulgeb välismaailma mõjudest sõltumata. Vaatamata sellele, kas saabub tuhat või kaks tuhat turisti, peetakse rahumeeli neli-viis tundi kestvaid siestasid ja hoitakse meeles, et tööd on vaja teha selleks, et elada, mitte vastupidi. Külalisena pole mõtet kurjaks saada, et buss ei tule õigel ajal või pole 40-kraadises kuumuses kusagilt vett osta, sest kohalikud magavad.

Päevane uni kulub marjaks ära, sest õhtul tuleb vormis olla, et nautida õhtusöögi maratoni või terrassipidu, ilma milleta ei oska õige lõunaitaallane elada.

Võrreldes põhjaitaallastega, kes armastavad urbanistlikku elustiili, edu ja seiklusi, on lõunaitaallased justkui teisest riigist. Kuid nad on sõbralikud ja abivalmid ning püüavad oma külalist mõista ka siis, kui keel on erinev.

Apuulia

•    Piirkond, mis asub Itaalia «saapakontsal»

•    Elanike arv u 4 084 900

•    Administratiivne keskus Bari (elanikke 320 550)

•    Hinnad supermarketites veidi kõrgemad kui Eestis

•    Pitsa restoranis 4–15 eurot