Magusvalus ajareis Rumeeniasse

Noored maailmaparandajad Retezati mäestikus tulevikku kiikamas. Foto: Erakogu

Nädalavahetusel leiab Rumeenias aset presidendivalimiste otsustav voor. Taas ollakse lahkteel – nagu oldi seda ka vabale maailmale avanedes 35 aasta eest. Nigel Kelly ja teksti tõlkinud Siiri Merila-Hubbard kutsuvad ajareisile möödunud sajandi lõppu, mil teid palistasid roosid ja umbrohi ning kõikjal võis näha ringi liikumas kalašnikovidega «revolutsioonivalvajaid».

Rumeenia tänavad 1991. aasta suvel, poolteist aastat pärast 1989.aasta detsembrirevolutsiooni. Avalike hoonete seintel on veel kuulijäljed. Ajutised pühapaigad annavad tunnistust noil päevil hukkunutest ja haavatutest. Loosungid seintel teatavad, et «revolutsioon ei olnud asjata». On siiski tajutav hirm, et diktatuur kestab edasi ja revolutsioon oli vaid illusioon.

Vaen kommunistliku süsteemi vastu oli ka Eestis, kuid revolutsioonid kahel maal olid erinevad. Eestlased ühinesid Balti ketiga, seisid silmitsi paadunud kommunistidega, trotsisid riigikorda ja laulsid koos. Rumeenia küll ei kuulunud Nõukogude Liitu, kuid siiski elati 24 aastat jõhkra diktaator Nicolae Ceaușescu, tema naise Elena, nende poliitiliste sõprade ja sisepolitsei Securitate võimu all. Tasapisi muutus süsteem aina enam ekspluateerivamaks ja rõhuvamaks kuni detsembris 1989 see murenes. Ceaușescu ja tema kaasa hukati ilma tavapärase kohtuprotsessita.