/nginx/o/2025/04/30/16812770t1hfaf6.jpg)
Milline kalmistu võidaks surnuaedade iludusvõistluse? Ja kus ei tohiks Prantsusmaal kunagi öelda «merci?»
Mõnikord süda lausa kutsub reisima uutes kohtades. Eriti sagedasti juhtub see muidugi kevadel, kui pikk talv on möödas ja tahtmine midagi uut kogeda suurem. Prantsuse Riviera kirjeldamiseks pole paremat sõna kui «idülliline». Kes vajab selle sõna definitsiooni, peaks sõnaraamatu asemel võtma kaardi ning Nice’i ja Cannes’i ümbruses väikese tiiru tegema. Depressiivsete Eesti väikelinnade atmosfääri pole Rivierat uurima minnes mõtet karta. Inimesed, nende naeratused, majad ja linnad – kõik on lihtsalt piltpostkaardilikult kaunis.
/nginx/o/2025/04/30/16812774t1h4c23.jpg)
Kunagi, kui suri Prantsusmaa president Charles de Gaulle, küsiti ühelt irvhambalt, millest küll võiksid taevas rääkida omavahel de Gaulle ja jumal. Vastus oli küsimuse vääriline. Sõltub sellest, kui hästi oskab jumal prantsuse keelt. Tundub, et kõik prantslased arvavad, et jumal oskab hästi prantsuse keelt ja kui juba jumal oskab seda keelt, siis oskavad ülejäänud inimesed ka. Iseasi, kas see niimoodi on. Nice´is, Prantsusmaa järjekorras viiendas linnas, arvatakse samamoodi. Turistide hordidest hoolimata tuleks siin ainult prantsuse keelega hakkama saada, kuigi ega hätta ei jää ka keegi.
Prantsuse Riviera ehk Cote d´ Azuri (taevasinise ranniku) pealinna Nice´i kauneim koht on kahtlemata Inglaste promenaad. Promenaad lookleb pea 8 km pikkuses Inglite lahe ümber ning on meeliülendavalt täis tipitud palme ja lehtlaid. Siin on tore promeneerida nii päeval kui ka õhtuhämaruses, siis on linna kohal kerge udu, lausa nagu muinasjutus. Nice on suurepärane ratta- ja rulluisulinn, eriti mööda Promenade des Anglais’d liikumiseks. Niipea kui kohale jõuate, näete, et kõik sõidavad. Tõenäoliselt soovite nendega ühineda. Kui midagi on Prantsusmaal tõeliselt püha, siis on need lõuna- ja õhtusöögid, siin juba aega ja raha kokku ei hoita. Tullakse restorani, vesteldakse, arutatakse maailma tähtsaid asju. Ettekandjad ka ei kiirusta. Siia ei tuldud ju mitte ainult sööma, vaid elu nautima. Inglaste promenaad on häid värskeid mereande pakkuvaid restorane täis. Restoranides on hea teada, et millegi pakkumisele (leib, väike kingitus) lihtsalt «merci» vastamine tähendab keeldumist, nagu «Tänan, ei». See erineb täielikult inglise keelest, kus lihtsalt «Thank you» tähendab «Jah, tänan». Nii, et kui soovite midagi juurde, ärge öelge «merci». Öelge «Oui, s’il vous plait».
Selles linnas on 316 pilvitut päeva aastas, talv on siinkandis tundmatu. Aroomid, värvid ja glamuur teevad Nice´ist Prantsusmaa pärli. Valgus selles linnas on kuidagi läbipaistev, meretuul lausa paitav. Soojus, mis õige ruttu jõuab naha vahele, loob turvalise tunde, täpselt nagu maal vanaema ahju juures. Nice’i kesklinnas on väga kerge jalgsi liikuda. Vanalinn ongi ainult jalakäijatele. Tänavatele mahuks vaevalt ära eesel, bussist rääkimata. Siinne vanalinn on vonklevate tänavate rägastik ning need tänavad on umbes sama laiad kui kalamehe käsivars, nimelt oligi Nice ju algselt väike kalurikülake. Nice’i elanikud olid üsna tihedalt kokku pakitud. Ja seda on nad ka praegu, kui nad püüavad rüseledes müüa teile Provence’i rüüsid, kahtlaseid kunstiteoseid, oliiviõli ja küpsetatud lambakintse, ei tee nad sugugi numbrit sellest, et asute parajasti nii tihedalt täis tuubitud restoraniterrassil ning ootate tegelikult oma söömaaega. Vanalinnas asub ka Cours Salevas ehk lilleturg. Hommikuti, kui toimub lilleturg, on siin tõeline värvide ja lõhnade plahvatus. See on võrgutav vaatepilt, mida süvendavad ümbritsevad itaallaslikud hooned.
Marc Chagall on kunstnik, keda tahavad omaks pidada paljud riigid. Ta muutus ülipopulaarseks alles pärast oma surma. Pikki aastaid elas ta Prantsuse Rivieras. Chagall on maalinud sadu kummalisi ingleid. Tema piltidel pole tiivad mitte ainult inglitel, vaid ka armastajatel, sest tiivad on kunstniku jaoks armastuse märk. Chagalli muuseums Nice´is on lahe ringi käia, sest rahvast on vähe. Võib-olla üheks põhjuseks on see, et kui kõik teised kunstimuuseumid on siin linnas ilma rahata sissepääsuga, siis siin tahetakse vapralt kätte saada oma kakskümmend eurot. Aga selle eest saad siin muuseumis ringi käia justkui paradiisis, sest kõik need maalid on tehtud taevasinisele taustale. Siin eksponeeritakse 17 teost Chagalli «Piiblisõnumi» sarjast.
Kui maailmas korraldataks surnuaedade iludusvõistlus, võidaks selle kahtlemata Nice´i Chateau kalmistu. Kalmistu on suurem kunstiteos kui enamik linna galeriides rippuvaid pilte. Ronimine kõrgele kalju otsa vahepeatustega tasub end igati ära. Lumivalge kalmistu kalju otsas on jumalike vaadetega linnale, merele ja ümbritsevatele mägedele ning siin kõrgustes on tõesti tunne, et hing on kuidagi taevale lähemal.
Nice´ist poole tunni autosõidu kaugusel asub lummav Eze mägiküla. Täiesti omaette nähtus siin maamunal. Küla ehitati kõrgele mäe tippu, et kaitsta rannikut 6. sajandil piraatide eest. 19. sajandi lõpus jõudsid siia Euroopa rikkad ja ilusad. Teekond mäe tippu on jumalikult kaunis, iga nurga peal on väikesed butiikpoed, kohvikud ja restoranid. Kuigi külalisi on siin palju sinutagi, on see ometi koht, mida soovitada. Siit leiad kindlasti armsa suveniiri, mille on meistertanud kohalik meister, mitte mõni vabrik kusagil Hiinas. Kaunis teekond on aga üpriski kitsas, tee kulgeb suunaga üles, siis järsult alla. Ja need lõputud trepid. Kiirustada on siin raske, kuid kas alati peabki jooksma? Eriti kohas, kus võid lennelda nagu liblikas õielt õiele. Mäetipust leiad botaanikaaia ning luksushotelli. Aed asub järsul maastikul, mis langeb üle 400 meetri kõrgusele merre, kust avaneb panoraamvaade rannikule. Botaanikaaed on tuntud oma muljetavaldava Vahemere piirkonnast, Aafrikast ja Ameerikast pärit kaktuste ja sukulentide kollektsiooni poolest.
/nginx/o/2025/04/30/16812773t1h3032.jpg)
19. sajandi alguses pidi lord Brougham koolerapuhangu tõttu Cannes`i pikemaks ajaks peatuma jääma, mis ei võimaldanud tal Nice'i sõita. Lord vaimustus kaluriküla ilust ja ehitas siia endale villa. Talle järgnesid tema sõbrad ja külast sai elegantne kuurort. 1946. aastal toimus siin esimene filmifestival ja tasapisi on linnast saanud filmiinimeste kuum koht. Kui ma sattunuks siia maikuus, siis ma ilmselt filmifestivali toimumispaigas seista ei oleks saanud, sel ajal on siin tohutu rahvamöll ja need suhteliselt igavad trepid on sel ajal kaetud maailmakuulsa punase vaibaga ja mis kõige tähtsam, selle punase vaiba peal käiksid meie filmimaailma iidolid, piiratuna nööridest ja nööride taga karjuks hullunud ajakirjanike mass. Filmifestivali toimumismaja palistab kuulsuste allee, kus saad oma käejälge mõõta näiteks Eva Longoria või Quentin Tarantino omaga. Cannes ei olegi tegelikult nii väga hull miljonäride linn, tegelikult jaotub ta kaubanduslikus mõttes kolme ossa, on tõesti väga kallis Cannes; keskmine, kus juba enam-vähem hinnad, mis meid väga ahhetama ei pane ja on ka päris odavate tänavate rajoon, kus poest saab kõiki asju osta ainult kahe euro eest. Pole ju palju, aga tühja sellest rahast ja tühja neist eurodest. Saadud elamused ja kogemused, need on ju ka midagi väärt, nende sära tuhmub oluliselt aeglasemalt kui asjade sära. Cannes on ikkagi filmimaailma ebajumaluse kummardamise paik, Cannesi filmifestivali sündmuskoht. Muideks, siin on ka väga hea liivarand. Rannamõnude nautlejaid on erinevaid: kes surfab, kes on kaasa võtnud kalamehetooli, kes ajalehe või ristsõnad, valdavalt Põhja-Euroopa pensionärid. Toolid on paigutatud vaevalt meetri kaugusele merest, sädistatakse omavahel juttu. Kevadisse merre nad ei kipu. Kividest on rannale laotud ingliskeelne lause «Peace in life now not after – Rahu nüüd, mitte pärast». See lause iseloomustabki kõige paremini siinset atmosfääri.
Monaco sai nähtud, aga kasiinos jäi käimata. Nautisin siin hoopis vägevaid vaateid jahisadamale, need saad kätte siis, kui jalutad üles järsust mäenõlvast vürstipalee suunas. Võib vaid kujutleda, mis maksab siin mõne suurema aluse ülalpidamine koos meeskonnaga… Samuti liuglesin vormel 1 võistlussarja ühel kuulsaimal kurvil, mille lähedusse on omale kinnisvara soetanud teiste hulgas ka Lewis Hamilton ja Charles Leclerc. Meie reaalsus tundub olevat tõeline seal, kuhu ja kui tugevalt ning millise nurga alt me oma valguse suuname. Siin oli minu valgus suunatud sellele ilusale elule, mida selles Vahemereäärses linnriigis jagub.
Varakevad on õige aeg Prantsuse Rivieras päikese püüdmiseks ning Sinul jääb vaid kopsud õhku täis tõmmata, et kogu see ilu ja õhustik endasse ahmida.
/nginx/o/2025/04/30/16812776t1ha1bb.jpg)