VIDEO ⟩ Turistide pealetung ajab elu adrenaliinijanuste paradiisis inimvaenulikult kalliks

Üks kolmest Moabi viivast teest, 128. maantee, kulgeb piki Colorado jõe kõrgete kallastega kanjonit. Pildil loo autori abikaasa Külli Pullerits Infiniti rendimaasturiga. Foto: Priit Pullerits

Kui oled jõudnud ligi kuue tuhande elanikuga väikelinna keset Colorado platood, kust sellised metropolid, nagu Las Vegas, Salt Lake City ja Denver jäävad poole päeva pikkuse autosõidu kaugusele, hakkad paratamatult imestama, kuidas sellised üksikud tillukesed, muust maailmast kauged kohakesed üldse hinges püsivad ja toime tulevad.

Utah' osariigi idaservas asuv Moab, mis oli meil abikaasaga sügisese reisi peamine sihtkoht, võlgneb oma elujõu tõsiasjale, et sellest on saanud Ameerika igasuguste seiklejate meka. Moab peab end nii maastikuratturite kui džiibifanaatikute mitteametlikuks pealinnaks. Selle külje all asub kaks suurt rahvusparki, Arches ja Canyonlands, mis meelitavad igal aastal kohale miljoneid turiste. Moabi põhjaservast mööda voolav Colorado jõgi tõmbab sinna paatidel sõitjaid, linna ümbritsevad kanjonid ja kaljud mägironijaid ning tohutu arv matkaradu loomulikult matkajaid. Võiks arvata, et kõik see mitte ainult Ameerikast, vaid üle maailma kokku vooriv rahvas on Moabi linnale puhas õnnistus, tuues sealseile elanikele tööd ja leiba. Ent tegelikkus on sootuks vastupidine.

Jalutasime abikaasaga ühel päikselisel sügishommikul üle jalakäijaile ja rattureile rajatud silla Colorado jõe põhjakaldale, kus kohtasime umbes 50-aastast meest, kes loopis vette puukeppe, millele tema kaheksa-aastane labrador innukalt järele sööstis. Mul tekkis hirm, et vool, olgugi nähtamatu, viib koera kaasa.