VIDEO ⟩ «Jätke mind sinna, kus ma olen.» Rahvuspark, kus on soodne elust lahkuda

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Canyonlandsi rahvuspargis pildistamas Needlesi piirkonnale iseloomulikke koonusekujulisi kõrgendikke. Kivisel maapinnal eelmise päeva vihmast tekkinud lombid. Foto: Priit Pullerits

Paar kilomeetrit edasi sealt, kus punakaspruunidele puittahvlitele on heledate tähtedega jäädvustatud hoiatus, et ees ootab karm ja raske kitsas tee, kus on lahtist kruusa, järske tõuse-laskumisi ja pimedaid kurve, seisid ühtäkki eilsest vihmasajust lompidega, kohati lausa mudaste lõikudega tee ääres kaks noort naist, käsi püsti.

Ma ei võta hääletajaid peale, aga seekord tuli teha erand. Canyonlandsi rahvuspark ei ole koht, kus võib inimesi eirata, kui nad abi paluvad. Äkki olid nad eksinud? Äkki oli mõne nende kaaslasega kusagil midagi juhtunud?

Suvel kolm aastat tagasi asus 66-aastane mees just sealt, kuhu meiegi suundusime, matkama 46 meetri kõrguse Druid Archi juurde. See on Canyonlandsi Needlesi piirkonna tuntumaid vaatamisväärsusi. Edasi-tagasi teekonna pikkus on 17 kilomeetrit. Tagasiteel mees väsis ning ei märganud kohta, kus ta pidanuks kuivanud ojasängist väljuma. Ta eksis ära ja jäi öö peale. Öösel tuli aga äikesetorm. Järgmise päeva hommikul suutis ta raja üles leida ning kohtas seal kahte matkajat, kes andsid talle juua. Aga seejärel eksis ta taas ning kulutas terve päeva, et rajale tagasi saada. Kuid ei saanud. Ta veetis kaks järgmistki ööd lageda taeva all ning kustutas janu lompidest. Ta hüüdis aeg-ajalt ka abi järele ning üks matkaja kuulis teda, ent ei saanud aru, kust hõiked tulid. Too matkaja teatas appihüüetest pargitöötajatele, kes alustasid otsingutega. Nood kutsusid appi isegi helikopteri.