Skip to footer
Saada vihje

VIDEO Kuidas vihmasajud muudavad kanjonis matkamise eluohtlikuks?

Loo autori abikaasa Külli Pullerits otsimas kanjonis läbipääsu suurte kivide vahelt.

Kuhu need inimesed küll oma lolli peaga lähevad? Ja veel massiliselt, hanereas, mistõttu pidime abikaasaga tõmbama kitsal matkarajal vähemalt minutiks kõrvale, et kõik nad mööda lasta. Vähemalt tosin oli neid, kui mitte rohkemgi. Ja nad kõik astusid innukalt, paljudel naeratus näol, meie selja taga kogunevatele tumehallidele pilvedele vastu.

Meie põgenesime nende pilvede eest. Olime viimasel pooleteisel kilomeetril tempot tõstnud. (Sellepärast tekitas vajadus seisatada ja vastutulijatele teed anda meelehärmi ja kärsitust.) Ometi oli meist kiiremaidki, näiteks kolme lapsega perekond, kus väiksemad, pikkuse järgi otsustades algklasside õpilased, ilmselgelt kartsid, et jäävad Grandstaffi kanjonis vihma kätte.

See pole mingi naljaasi. Juuni teises pooles Utah’ osariigi idaosas Moabi piirkonda tabanud äikesetorm põhjustas üleujutuse, langetas elektriliine, kahjustas teid ja jättis lõksu matkajaid. Grandstaffi kanjonis, mis kandis 2017. aastani Negro Billi kanjoni nime, aga poliitkorrektsuse survel muudeti ära, sattus tookord ohtu kakskümmend inimest, kelle päästmine vältas õhtul kuus tundi ja lõppes alles pärast südaööd.

Grandstaffi kanjon kandis 2017. aastani Negro Billi kanjoni nime, aga poliitkorrektsuse survel muudeti see ära.

Esialgse info järgi oli Grandstaffi kanjonis, mis jääb umbes kuue tuhande elanikuga Moabi linnast mõned kilomeetrid kirdesse, sattunud kõrge üleujutuse tõttu hätta kolm inimest. Päästjad olid matkanud kanjonis nii kaugele kui võimalik, kuni suurvesi blokeeris edasise teekonna. Nad suutsid hõigates luua kontakti inimestega, kes olid helistanud hädaabinumbril 911, ning märkasid seejärel tulesid ka kaugemal. Matkaraja parklast saadeti välja soojusanduriga droon, mis kinnitas, et üleujutuse lõksu on jäänud veel 17 inimest. Igaks juhuks kutsusid päästjad välja ka helikopteri, et inimesi kanjonist välja tõsta, kui maad mööda evakueerimisest midagi välja ei tule. Matkajad olid läbimärjad ja külmunud. Suurenes alajahtumise oht.

Kella üheteistkümneks, neli ja pool tundi pärast hädakutsungit, oli vesi nii palju taandunud, et päästjad said ületada kanjoni põhjas voolava oja ja tõmmata selle kohale trossi, millest kinni hoides õnnestus matkajail end viimaks lõksust välja aidata.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits alustamas matka Grandstaffi kanjonisse.

Toosama juunikuine äikesetorm näitas oma fataalset mõju Grandstaffi kanjonist kagusse jäävas Mill Creeki kanjonis, kus tulvavetele jäi ette Texasest pärit keskealine abielupaar oma kahekohalise bagiga. Tõenäoliselt olid nad püüdnud Steel Benderi maasturirajal nende suunas tormava mäsleva vee eest läbi lipsata, kuid ebaõnnestunult. Veed, mis suudavad vabalt viia kaasa nii suuri puid kui kive, haarasid kaasa ka nende sõiduki. See leiti hiljem rohkem kui kilomeetri kaugusel kohast, kus nad olid püüdnud oja ületada. Naise, 50-aastase algkooliõpetaja Maranda Ankofski surnukeha leiti alles kuu aega hiljem. Tema abikaasa Raymond on siiamaani kadunud – vähemalt veebist ei leia infot, et tema surnukeha oleks leitud.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits pildistamas sügisest värvikirevat loodust Grandstaffi kanjonis.

Oktoobris, ilmselt vahetult enne meie matka Grandstaffi kanjonisse, oli Grandi maakonna šerifi otsingu- ja päästeteenistus parandanud kaks nädalat sealset matkarada, mida tugevad vihmad ja suured üleujutused olid aasta esimeses pooles kõvasti laastanud, kohati raja isegi minema pühkinud, mistõttu matkajad tikkusid eksima ning sisse tallama uusi radu, mida nimetatakse sotsiaalradadeks (social trails). Nende teket püütakse vältida, et hoida ära erosiooni suurenemist. Samuti kärpis otsingu- ja päästeteenistus liiga lopsakaks muutunud taimestikku. Matkarajad peavad olema heas korras ka seetõttu, et siis on lihtsam kanjonist prügi välja vedada (kuigi prügi mahaloopimine on keelatud) ning õnnetusse sattunuid päästa.

Grandstaffi kanjoni kõrged püstloodis seinad. Külli Pullerits otsimas kohta oja ületamiseks.

Grandstaffi kanjoni tõmbenumber on Morning Glory Natural Bridge, mis on oma 74 meetriga pikkuselt kuues looduslik kaar Ameerikas. Olin selle juurde matkanud juulikuisel pärastlõunal 22 aastat tagasi, kui olime Jeep Grand Cherokeega lõpetanud poolteist päeva väldanud maasturiretke White Rim Roadil, mis on 115 kilomeetri pikkune üksjagu karm teekond Canyonlandsi rahvuspargis; ülejäänud pereliikmed jäid samal ajal Moabi spartalikku rendimajakesse puhkama. Tollest korrast mäletasin üksikuid kergeid ojaületusi üle kivide ning mõnesid liiga madalale langenud okstega lõike kaldapealseil, kus tuli liikudes ette kummarduda; midagi rasket või keerulist küll meeles polnud.

Grandstaffi kanjoni põhi on paljudes kohtades täidetud suurte kividega.

Ent neljakilomeetrine matk Morning Glory ehk Hommikuhiilguse loodusliku silla juurde näitas kahte asja: esiteks, et mälu ja mälestusi, eriti nooremast ajast, ei tasu usaldada, ning teiseks, et ilmselt on metsikutes kanjonites olud äärmiselt muutlikud. (Morning Glory tähistab inglise keeles ka taime kassitapuliste sugukonnast, ent tähendab ka mehe iseeneslikku erektsiooni hommikul ärgates, mis tundub esmane tagamõte loodusliku kaardus silla nimetamisel.)

Kui jätta arvestamata paari meetri kõrgusel astangul kitsas serv, millest tuleb üle saada kohe raja alguses, kõigest paarkümmend meetrit Colorado jõe äärsest asfalteeritud parklast, on esimene kilomeeter kerge. Ainsaks murekohaks olid paar ojaületust, mis panid otsima, valima ja katsetama, kust võimalikult lihtsalt ja jalgu märjaks tegemata üle saab.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Grandstaffi kanjoni põhjas rahnude vahel läbipääsu otsimas.

Kuid tasapisi tuli nuputamist eeldavaid ja ettevaatlikkusele sundivaid kiviseid lõike ebatasasel kaldapealsel üha juurde. Ühes laiemas kohas astus vastaskaldalt üks sportliku kehaehitusega mees ojast välja turritavatele kividele ning ulatas meile abikäe, et üle aidata. Tänasin teda ja küsisin, et huvitav, kes meid tagasiteel siit üle abistab. Ta vastas naljatades, et võib aidata, aga see läheks maksma viis dollarit. Kohe sealsamas tuli ronida üles vähemalt kahe ja poole meetri kõrgusest 45-kraadise võrdlemisi sileda kaldpinnaga kivist. Seal ulatas meile abikäe üks naine, kes kivi otsas parajasti midagi süüa näksis.

Veidi rohkem kui kahe kilomeetri järel kanjon hargneb. Kes pole teinud eeltööd või on hooletu, võib valida loogilisemana paistva otsese haru, mis omakorda hargneb peagi kõrgete seintega Echo ja Abyssi kanjoniks, mille ülaserval kulgeb maailmakuulsa Slickrocki maastikurattaraja nn treeningrada. Aga tuleb keerata vasakule, laiemasse harusse, kus rada hakkab lõunapoolse seina külje all mööda kivist ja liivast pinnast tõusma.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Grandstaffi kanjoni põhjas voolava oja kaldal.

Küsisin vastutulijailt, mis ees ootab, sest enne hargnemiskohta tundus, et mida kaugemale läheme, seda raskemaks rada muutub. Meieealised mees ja naine kinnitasid, et rasked kohad on meil jäänud selja taha, eespool on üsna lihtne rada, ainult lõpus enne looduslikku silda tuleb üles sammuda liivasest tõusust. Küsisin sama asja ka järgmiselt, samuti endavanuselt mehelt, ja tema ütles, et ees on ikkagi paar raskemat lõiku, aga mitte hullemad kui need, mis meil juba möödas. Võta siis kinni, kelle arvamust uskuda. Kokkuvõttes tõestasid saadud vastused seda, mida tegelikult juba varasemast teadsin: nii palju kui on inimesi, nii palju on erinevaid hinnanguid ning võõraste arvamusele loota ei maksa.

Peagi järgneski kõrgel kitsal äärel konarlik laskumine oja äärde suurte kivide vahele, misjärel tuli neist üle ukerdada, et saada teisele kaldale. See tundus seni kõige problemaatilisem koht. Kuidas küll esimesena küsitletud paar, meist üksjagu korpulentsemad, seda raskeks ei pidanud?!

Mõnes kohas tuleb kõrgest kaldast üles ronida, et siis taas uuesti järsult kanjoni põhja oja äärde laskuda.

Küsisin järgmiselt vastu tulnud mehelt, kas nüüd on lõpuks kõige keerulisemad kohad möödas. Ta ütles, et jah, on küll, ehkki paar ojaületust on veel jäänud. Ent need polnud üldse rasked. Muret tekitasid pigem paar järsku tõusu ja üle kivide ronimist, kus pidi ka käsi appi võtma. Üks selline koht oli seal, kus tuli üle lameda kivipinnase peegelsiledalt, peaaegu märkamatult voolava vee juures keerata paremale, tihedalt puude ja põõsastega varjatud harukanjonisse, mille lõpus kaardubki Hommikuhiilguse looduslik sild. Selleni jõudmiseks tuli avara kanjoni keskel tõusta üles triibuliste servadega punast värvi liivakivikünkast, misjärel järgnes viimaks liivane tõus – kuid mis polnud põrmugi raske, nagu oli hoiatanud esimesena küsitletud paar.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Morning Glory loodusliku silla all.

Hommikuhiilguse silda, mis asub kanjoni päris lõpus, pole eemalt tegelikult nähagi. See on moodustunud kaljuseina ette. Ja sellepärast on ka hea pildi saamine raske. Silla nägemiseks ja selle suuruse mõistmiseks tuleb sammuda silla alla.

See pilt aitab küllap seletada, miks on loodusliku silla nimi Morning Glory. Inglise keelest eesti keelde tõlgituna tähendab see mehe iseeneslikku erektsiooni hommikuse ärkamise ajal.

Kuigi vaade ei ole kanjoniseinte vahel nii võimas, nagu paistavad Moabi ümbruses paljud teised, paremini nähtavad looduslikud sillad ja kaared, on koht siiski eriline. Ümbritsevad kanjoniseinad on kõrged ja tumedad, sest päike ei küüni neid otse valgustama; seetõttu on seal ka meeldivalt jahe. Kanjoni kaugeimast sopist, sealt, kus seinad ühinevad, voolab kitsast praost vulinal vett. Kanjoni põhi on kaetud pehme liivaga ning seal lebab paar põlvekõrgust kivi, millest ühel võtsime istet ja sõime ära kaasavõetud võileivad.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Morning Glory loodusliku silla all.

Tagasitee tundus kergem. Küllap sellepärast, et teadsime, mis ees ootab ning ülejõu käivaid üllatusi ei pea pelgama. Isegi need lõigud, mis silla juurde matkates tekitasid probleeme, läbisime vähese vaevaga. (Etteruttavalt: loodusliku sillani matkasime 2:32, sealt tagasi rohkem kui tunni kiiremini, 1:27-ga.)

Kui päike pääseb pilvede tagant välja, muutub kanjon kohe palju värvilisemaks.

Kummatigi ei läinud kõik muretult. Selja taga tõmbus taevas, mis veel Hommikuhiilguse silla juurest lahkudes oli päikseline, üha hallimaks. Siis kuulsime juba müristamist. Ning seal, kus vastu astus umbes 15 noort, paljudel entusiastlik naeratus näol, langesid juba esimesed piisad. Õnneks jäi lõpuni kõigest umbes kolmsada meetrit.

Taamal kaljude vahel lõpeb Grandstaffi kanjon.

Aga just siis, kui jõudsime vahetult lõpu eel kõige keerulisema kohani, kitsa servani paari meetri kõrgusel astangul, läks asi kriitiliseks. Tuul tõusis valjuks, ähvardades nokamütsi korduvalt peast viia. Külmad vihmapiisad peksid valusalt vastu katmata käsi ja jalgu. Näis, et tõuseb torm, mida kõrged kanjoniseinad paistsid kanalina üksnes võimendavat. Kitsas astangukoht, niigi väikse kaldega paarimeetrise languse suunas, muutus vihmast läikivaks. See tähendas, et tõenäoliselt ka libedaks. Peast jooksis läbi mõte, kas peaks minema veidi tagasi ja otsima mõne suure puu all või kivi taga varju.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits Grandstaffi kanjoni lõpus. Seinapraost voolab välja allikavesi.

Otsustasime libedana paistnud kitsast kohast kõrgemalt, kanjoni seina alust nõlva pidi mööda minna. See oli riskantne samm. Esiteks sellepärast, et tuli ronida ebakindlal ja suhteliselt järsul pinnal suurte kivide vahel. Teiseks, mingit rada seal polnud, marsruut tuli ise leida. Ja kolmandaks: ei saanud olla põrmugi kindel, et ühel hetkel pole mingi takistuse tõttu edasi minna enam võimalik. Siis tuleb marutuule ja külma vihma käes ikkagi tagasi minna ning tõdeda, et ohutut väljapääsu niipea saada pole. Ehk teisisõnu: oleme vaevalt poolesaja meetri kaugusel parklas ootavast autost kanjonis lõksus.

Loo autori abikaasa Külli Pullerits kiirustamas välja Grandstaffi kanjonist, selja taga ähvardavad äikesepilved.

Õnneks võimaldas hädaga valitud marsruut tervena autoni jõuda. Pugesime ruttu Infiniti maasturi salongi, et saada sooja, ning tegime minekut – kaugemale pealetungiva saju eest. Kui kümmekonna minuti pärast Moabi jõudsime, nägime, kuidas kesklinnas olid tänavate ääred paksu veekorra all. Ometi polnud vihmasadu kuigi pikk, kestis ainult veerand tundi.

Lehmad otsimas süüa kidura taimestikuga karjamaal, mille madal päike on värvinud sünkjate pilvede ees kollaseks. Taamal lumiste tippudega La Sali mäed.

Õhtupoolikul sõitsime Moabi lõunaservast, kus lehmad otsisid süüa kidura taimestikuga karjamaal, mille madal päike värvis sünkjate pilvede ees kollaseks, mööda Pack Creeki kitsast, arvukate pragudega ja rohkelt parandatud asfaltteed La Sali mägede jalamile. Sealt sõudsid üle valgete lumiste tippude vastu taas hallid pilved, mis sundisid aegsasti tagasi keerama. Enne Moabi naasmist saime taas vihma. Linna servas oli näha, kuidas vihmaveed olid nõlvadest kandnud alla nii palju punast liiva ja muda, et teed olid sellega kohati üleni kaetud.

Pack Creek ehk Packi oja saab alguse La Sali mägedest (taamal).
Kommentaarid
Tagasi üles