VIDEO ⟩ Kuhu kadusid Ameerika kummaliselt hiigelkõrgendikult kõik inimesed?

Loo autori abikaasa Külli Pullerits San Rafael Swelli kõrgendikul San Rafaeli jõe orus. Foto: Postimees

Ega ma algul abikaasale öelnud, kuhu täpselt ta viin. Ja mis või kes seal ees ootab. Õigemini, mida kõike seal ees ei oota. Lühidalt: mitte midagi ja kedagi ei oota. Aga kui otsida ja vaadata oskad, võid näha midagi, mis on võrreldav koguni maailmakuulsa Suure kanjoniga.

Kui Utah' osariigi idaosas Green Riveri väikelinnast autoga mööda sõitsime, lubatud maksimumkiirus 70. kiirteel 80 miili tunnis, mis on Infiniti QX 80 luksusmaasturile kerge saavutada, ilma et mootor erilisi tuure üles võtaks, kuigi auto on lai, raske ja kõrge – esiklaasi harjaga puhastamiseks tuleb üksjagu gümnastikat teha –, teatas silt tee ääres, et järgmine koht, kus saab bensiini, süüa ja muid teenuseid, jääb 106 miili kaugusele. See teeb peaaegu sama välja, kui Tartu–Tallinna maantee ääres poleks mitte midagi. See on USA kiirteede võrgustiku pikim lõik, kus pole autodele ainsatki teenindusjaama.

Aga meil – täpsemini, mul – oli plaanis selle tee pealt maha ja kõrvale keerata. Ja seal ei ole ka midagi. Ei ainsatki elamist, rantšot, talu. Ei ühtki kohta, kus keegi elaks. San Rafael Swell, mille mõõtmed on laias laastus 64x121 kilomeetrit, on kõrgendik, kus pole ainsatki hingelist. See on nii inimvaenulik koht. Kiirtee selle otsa on murtud läbi tugevate, maapinna suhtes kaldu kivimikihtide. See oli omal ajal nii raske ja keeruline töö, et seda on nimetatud üheks olulisemaks kiirtee-ehituseks Ameerika ajaloos.