Pullerits USAs: Eesti toob ameeriklastel rõõmu silma

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Jaanus Laidvee

Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits sõitis aprilli keskel kolmeks nädalaks USAsse Utah osariiki Moabisse, mida võib nimetada Ameerika ja võib-olla kogu maailma maastikuratturite pealinnaks ning off-road sõitjate Mekaks. Reisi vältel avaldab Postimees Pulleritsu tähelepanekuid ja fotosid sellest Ameerika ühest looduskaunimast, võimsamast, omapärasemast ja metsikumast paigast.

18. aprill

Eesti pole Ameerikas sugugi tundmatu. Jah, keskealine naine Salt Lake City lennujaamas, kes rendiauto lepingu vormistas, küsis Eesti kohta siiralt, kus see asub. Ja saanud vastuse, et Soomest lõunas ja Rootsist kagus – Venemaa nimetamist selliste küsimuste kontekstis olen aegade jooksul alati vältinud, et mitte kinnistada lääne inimeste teadvuses, nagu oleks Eesti seotud kuidagi Venemaaga –, lausus ta rõõmsalt, et näe, kui tore päev, jälle õppis ta midagi uut juurde. Aga tema Eesti-teadmatus on seni osutunud erandiks.

Salt Lake City bensiinijaamas kohtasin leti taga ligi kahemeetrist noormeest, kes rääkis, et tema lähisugulane oli seal missioonil – on a mission (ingl.k). Küsisin, kas ta on sõjaväelane. Ei, vastas ta, ja täpsustas, et tegemist oli mormooni kiriku misjonäritööga.

Olümpialinna Salt Lake City kesklinnas asuvas rattapoes SLC Bicycle Company, kust otsisin Moabi seiklusradadele passivat maastikuratast, astus ligi umbes minu vanune mees, kes küsis, nagu tavaks, et kuidas ta saab aidata. Loomulikult oli mul abi vaja, sest ma pole mingi rataste asjatundja. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, kui Ameerikas on tunda, et teine pole ameeriklane, küsis ta, kust ma pärit olen.

Kuulnud, et Eestist, ütles ta, et tema naaber on eestlane, et ta vanemad panid juba 1970. aastatel NSV Liidust plehku, ja et ta on IT-mees ja umbes 60-aastane. Eestlaseks olemine tegi rattapoe esindajaga, kes, nagu selgus, oli kaupluse omanik, suhtluse usalduslikuks ja ladusaks. Koguni nii ladusaks, et mu reisikaaslane Jaanus Laidvee, kellega kuulusime talvisel Tartu teatemaratonil ühte meeskonda, tegi talle ettepaneku, mille ta kogunisti kaaluda võttis. Nimelt küsis Laidvee poeomanikult, kas oleks võimalik rattad talle pärast kolmenädalast kasutamist tagasi müüa.

Et miks me rattaid ei rendi, küsite. Aga rattarent Moabis maksab tervelt 45 dollarit ööpäevas.

Selgus, et kasutatud rataste tagasiostmine ja edasimüümine kauplustes on siinkandis tundmatu äri, ent ometi hakkas poeomanik tõepoolest kukalt kratsima ja meie pakkumise üle aru pidama. Just nii ta ütleski endamisi vaagides – et ta vaid mõtleb valjusti. Ja ta jäi nõusse. Lõimegi põhimõtteliselt käed.

Kui õhtupoolikul Moabi jõudsime, hüüdis OK RV Pargi töötaja Ron, kellega mitu kuud tagasi talvel matkamajakest broneerides telefonis rääkisin, juba kaugelt mind nähes: «Ooo, Estonia!» Kutsus kohe sisse ja ütles, et näete, siin on tema naine, kes on Eestis käinud. Roni abikaasa, kes oli kahes ülikoolis olnud haridusteaduste professor, aga kui jäi pensionile, otsustas kolida Moabi, sest siin pole lumist talve, oli kohtunud 1992. aastal Eestis Toompeal haridusministriga. Naine meenutas, kuidas tal polnud pikast reisist jäänud ministrile enam muud kinkida kui seepi, ja kui ta oli selle ministrile üle andnud, oli too liigutatusest pisaraid valanud, sest ta väiksel lapsel oli nahk mähkmetest nii hell ja punane, sest korralikku seepi polnud saada. Too seep oli maksnud kõigest dollari.

Kummaline, kui paljudel, keda Salt Lake Citys ja Moabis trehvanud olen, on mingi side Eestiga.