Läbi kongi ja pimeduse Norra unenägudeni

Õnnelik Peeter Sauter Norras retkest taastumas. Foto: Øyvind Rangøy

Norra loomemajja sõitev kirjanik Peeter Sauter jutustab, kuidas Rootsi politsei ta igaks juhuks ja mõneks ajaks soolaputkasse pani. 

Kesk-Rootsist läbi sõita on tore. Tühi kant, järved-metsad. Tõsi kiiruskaamerad ka ja ma polnud kindel, kas Rootsi kiirustrahvid jõuavad juba Eestisse. Pidurdasin küll viisakalt iga kaameramärgi järel hoo maha ja kulutasin nii hulga piduriklotse ja pentsu, aga viisakus on veres. Ometi õnnestus rekkast mööda uhades kaamerasähvatust näha. Arvasin juba, et kaamerad on dekoratiivse või illustratiivse iseloomuga nagu ajalehtedes öeldakse. Siiani, paar nädalat hiljem, pole trahviteadet meili peale tulnud. Need asjad on pidevas muutumises. Kust riigist jõuab trahv või parkimiskviitung Eestisse kohale, kust mitte. Vist läinud aastal Lätist tulid trahvid Eestisse lips ja lops, aga Leedus vajutasid kõik katoliiklased muretult piibu põhja, andsid end jumala hooleks ja jumal ei teinud kaameraga ühtki pilti. Ettehooldus! Ja Norramaal pole kiiruskaameraid näinudki, võibolla lihtsalt arvan, et väljaspoolt euroliitu trahvid nagunii koju ei jõua ja ei otsi neid.

Kenas kolkas sõitsin jälle GPS-i pealt välja, keerasin otsa ringi ja siis igaks juhuks veel kord, äkki otsib GPS mu üles, aga siis tõmbas eraldusmärkideta Volvo selja taga sinised vilkurid radikavõre vahelt peale. On need nüüd mustanahalised gängsterid või küsivad äraeksind pollarid maakolkas teed?