Maailma vanima veiniga saarel laulavad kõik

Küprosel kasvad isegi papaiad, kuid tuntum on riik näiteks granaatõunade poolest. Foto: Thea Karin

Paphose peaväljakul võib viis inimest end õnnelikuks süüa-juua kaugelt vähem kui saja euro eest, kinnitab Thea Karin.

Seal, kus õitsevad sidrunid ja pehme tuul puhub sinisest taevast, on imetlevad read, mida kirjutas Goethe oma Itaalia vaimustuses. Sarnasesse vaimustusse oleks ta kindlasti sattunud ka Küprosel, mis tundub Vahemere paradiisina. Kõrged männid ja küpress ja oliiviistandused ja granaatõunapuud, rannik imesinise merega ja mäed viinamarjaterrassidega.

Teise külje pealt on see ka vastuolude maa, kus õigeusu kristlikud kirikud seisavad kõrvuti islami usukodadega, kus kultuur, arhitektuur ja elustiil mõjutavad väga erinevalt saare kahte osa, millest põhjapoolne on Türgi võimu all ja mida lahutab Küprosele kuuluvast lõunaosast roheliseks jooneks nimetatud kontrolljoon, mis jagab Lefkosia/Nikosia linna kaheks.

Küprose daam lilleõiega. Foto: Thea Karin

Saar on väike ja nii jõuab nädalasel reisil külastada nii Limassoli kui Larnacat ja Paphost ning põigata Troodose mäestikku, mille küladest pärineb maailma vanim magus vein, mis on 800 aastat kandnud üht ja sedasama nime: commanderia. Väikesed kivised külad jäävad teele, täis legende, mis räägivad Richard Lõvisüdamest ja loomulikult ka Aphroditest. Selle omapärase kaljuformatsiooni juures on armastuse ja külluse jumalanna müütiline sünnikoht. Kes seal vette hüppab ja kolm korda ümber kalju ujub, tagab endale igavese nooruse ilu, meelitab reklaam.

Kõigepealt torkab aga lennujaamas peale maandumist silma, et käib aktiivne turvamine. Siit tulevad läbi põgenikud Liibanonist teel Mandri-Euroopasse. Meie oleme aga teel Tochni küla väikesesse agroturismi traditsioonilisse restorani, kus toimub esimene tutvumine kohaliku köögiga, mille juures saame ka ise käe külge panna. Valmistame soolaseid kandilisi ja magusaid ümmargusi «ravioole», meeldivad jäänukid ajast, kui veneetslased 300 aastat Küprost valitsesid. Soolased sisaldavad halloumi juustu ja kuivatatud piparmündilehti. Ajal, kui need vees keevad, saan teada, et Küprose kliima lubab nüüd ka siin kasvada mangodel ja papaiadel ja ka seda, et ilma sidrunita ei ole kohalik toit mõeldav – nagu ka ilma värske koriandrita. Perepoeg Nikitas, kes oskuslikult toimetab õhukese taignaga, valgustab paralleelselt saare elust. Religioon mängib siiani väga olulist rolli, ütleb ta ja see on osa Küprose seni konservatiivsest stiilist, millesse tõid muutusi inglased koos elektri ja teede võrgustikuga. Nüüd kuulub Suurbritanniale veel kaks suveräänset ala Akrotiri ja Dhekelia sõjaväebaasidena. Alates 1961. aasta märtsist on Küpros vabariik ja peapiiskop Makários III valiti tollal esimeseks presidendiks.

Suurepärane aeg Küprost külastada on august ja september, siis on suur kuumus möödas ja alanud festivalide aeg. Näiteks Kakopetrias, mille vanalinna on hakanud inimesed pealinnast jälle tagasi kolima. Praegu on juba raske sinna majakest osta, kus veel aastakümneid tagasi valitses tühjus. Nendel kergelt metsikult ja romantiliselt mõjuvatel tänavatel leiab mitmeid väikseid ööbimis- ja söögikohti. Festivalil pakutakse kõike hõrgutavat, mida aastaaeg pakkuda lubab ning kohal on ka lähedase kloostri preester suurte viinamarjakobaratega. Teine festival 850 meetri kõrgusel mägedes, maalilises Potamitissa külas, on pühendatud viinamarjale ja suitsetatud lihatoodetele. Kunagine küla kooliõpetaja näitab ette, kuidas valmivad kuulsad traditsioonilised vorstid, mis kõikide heade maitstud söökide kõrval on parimad. Paralleelselt valmivad värskest viinamarjamahla pudingist ja Kreeka pähklitest pikad vorstid soutzoukos või palouze, mis on nende nimetus Küprose dialektis. Kui palju tööd see tähendab, seda näeme väga lähedalt, kui läheme külla Sofia tavernasse Letymbous. Seal kuivavad nad väikesel õuel päikese käes ja tooli seljatoel mandlite rivid, millesse igaühte tuleb nööri jaoks uuristada auk. Käsil on taignategu, sest siit lähevad süte peal ahjus küpsetatud leivad otse poodi ja siin näeme ka, kuidas valmib halloumi.

Viinamarjamahlast ja pähklitest vorstikesed sünnivad raske käsitööna. Foto: Thea Karin

Roosifestival leiab Agro Pitsilia regioonis aset küll maikuus, see-eest saab igal aastaajal tutvuda, mida kõike saab teha Damaskuse roosist ja see ulatub kosmeetikast kuni liköörini.

Paari sammu kaugusel roosiaiast leiab väikese majakese, Niki Agathokleous ehk Niki Sweets haarab sisse astudes pakutavate toodete küllusega. Siin saab maitsta niinimetatud lusikamaiustusi. Suhkruga konserveeritud ülimagusa maiuse Glyko Koutaliou variatsioone on 40–50, alates näiteks porganditest ja ebaküdooniast ning lõpetades isegi oliividega. 

Toidul, õigemini toidu nautimisel on Küprosel tähtis koht. Ja seda õigustatult, sest kõik on värske ja mitmekesine, halloumi maitseb igal pool erinevalt nagu ka roheline salat fetaga. Pealegi saab seda endale lubada, mida kogeme Paphose peaväljakul koos kohalikega õhtustades, kus mängib elav muusika ja väljak on pilgeni laudu täis. Eelroad ja pearoad koos veiniga teevad viiele inimesele kokku arve 71 eurot, mis paneb kõiki arvet-imelooma pildistama.

Ka veinil on Küprosel naudingute juures sõna sekka öelda. Välja arvatud spetsialiteet commanderia puhul, mis on juba üle 800 aasta sama nime all tuntud ja tunnustatud maailma vanimaks magusaks veiniks ja mille traditsiooniline Karserase veinimaja külastus Dorose külas on saarel kindel must. Suure tõenäosusega on siin veini kultiveeritud juba üle 5000 aasta ja juba Kreeka veinijumal Dionysos olevat siinset veini kõrgelt hinnanud. Nüüd teevad seda ka kohalikud ja eriti valge Xynestery ning punane Mavro on teiste sortide kõrval need viinamarjad, millest valmib populaarne kõrge kvaliteediga vein. Et vein aina populaarsemaks muutub, seda näitab ka veinimajade külastus, mille moodsad ja maitsekalt sisustatud terrassid ja saalid on nädalalõppudel kohalike noorte poolt hõivatud. Sisse tasub astuda näiteks elegantse sisedisainiga Vlassidese vinoteeki Koilanis või Vasilikoni Paphose lähedases Kathika külas. Enne kohalejõudmist on suur võimalus kohtuda Küprose ülevoolava külalislahkusega, kohtudes põllul veinitaluniku emaga, kes kindlasti tahab kaasa anda just korjatud suvikõrvitsaid. Limassoli lähedane mitmete auhindadega pärjatud Tsiakkase veinimaja on oma etikettidele kujundanud siili, jänese ja rebase, keda kohtab istandustes, mille mägistele nõlvadele avaneb õhtupäikeses imeline vaade.

Küprose traditsioonid ulatuvad aastasadade ja -tuhandete taha. Ka leivaküpsetuses. Foto: Thea Karin

Kuigi Limassolis kui saare suuruselt teises linnas peale Nikosia torkavad silma rohked venekeelsed kaupluste nimed, siis praeguseks on arvuliselt suurimaks grupiks Iisrael. Küprose sügise juurde kuulub Limassoli veinifestival, kus külastajad saavad mitte ainult nautida uut veini, vaid ronida ka ise tünni ja vanal viisil sõtkuda viinamarju, mille juurde käib muusika ja vaatajate vaimustus nagu ennegi veiniistandustes.

Fontana Amarosa 130 meetrit randa, kolm välibasseini, üks sisebassein, Kleopatra spaa ja fitnessikeskus, kümme restorani ja baari, fine dining Sky7 restoran, luksusbrändide butiik ja Küprose mahetoodangu kauplus – kõik see kuulub Küprose ühe uusima hotelli, Cap St. Georges juurde – Paphose kalleim ööbimisvõimalus. Üks kord kuus kutsutakse sinna kokkama maailma auhinnatumad kokad, rääkimata sellest, et otse rannas on rida eravillasid neile, kes eelistavad erilist privaatsust. Musta ja valge marmoriga ning miljoni raskusega hiigellühtriga fuajeest avaneb vaade merele üle villade, mille taga loojub imelise valgusega päike.

Kindlasti tuleb sellel paradiisisaarel aga veel visata end vähemalt korraks Nissi ranna lainetesse Agia Napas, mida peetakse üheks saare kaunimaks. Vees tundubki olevat veidi rohkem ruumi, sest päikeselisel päeval on liivarannal saadaval veel ainult seisukohad. See-eest saab jalutada lähedasele saarele või istuda ühes rannaäärsetest baaridest Küprose kohvi ja Küprose muusika seltsis.

Jalutuskäik Agia Napas tuleb teha ka skulptuuride pargis, kus saab kõndida maailmakuulsate kunstnike tööde, müütiliste loomade ja antiiksete jumalate vahel. Varjule päikese eest seal lootust ei ole, aga see-eest avaneb igalt poolt vaade ookeanile. Agia Napal on ka kuulsus olla parim paik, kus nautida saare ööelu rohkete klubide, baaride ja restoranidega, mis on avatud hommikutundideni. Kui viimasel õhtul seisan hotelli Napa Mermaid ees öö maheduses, milles parajasti käib hoogne pulmapidu, siis kõlab teisel pool tänavat olevast baarist kitarr ja laul. Nagu reisil tähele panin, kaasa laulda oskavad pea iga laulu kõik kohalikud.