Pullerits USAs: Bonneville'i kiirusrekordite rajal valitseb vesi

Bonneville'i soolatasandikel jahivad kiirusehullud autode kiirusrekordeid Foto: Priit Pullerits

Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits sõitis kolmeks nädalaks USAsse Utah osariiki Moabisse, mida võib nimetada Ameerika ja võib-olla kogu maailma maastikuratturite pealinnaks ning off-road sõitjate Mekaks. Reisi vältel avaldab Postimees Pulleritsu tähelepanekuid ja fotosid sellest Ameerika ühest looduskaunimast, võimsamast, omapärasemast ja metsikumast paigast.

16. aprill

Tuul oli hommikul nii vali, et keerutas Bonneville’i soolatasandikel koguni valgeid pilvi üles. See oli seda üllatavam, et Utah lääneservas vastu Nevada piiri laiuval maailmakuulsal autode kiirusrekordite püstitamise valgel tasandikul oli pinnas kohati nii niiske, et vesi lausa sillerdas. Kust too tolm küll võis tulla?

Jaanus Laidvee, kellega talvel koos Tartu teatesuusamaratoni sõitsime, utsitas, et proovigu ma järele, kas vesi on ka soolane. Ütlesin resoluutselt «ei» – pole ju mõtet riskida juba Ameerika esimesel treening-, puhke- ja seiklusnädalal mõnda häda endale külge saada. Tont teab, mis bakterid seal soolases vees elutseda võivad.

Aga muidu on Bonneville’i soolatasandike pinnas tugev ja tahke, ehkki Subaru Outbacki võimekuse sellel otsustasime siiski proovimata jätta. Kuuldavasti on nii mõnedki autod petlikult pehmetesse kohtadesse sattunud ja sinna lootusetult kinni jäänud.

Lähemal uurimisel ilmneb, et pole soolatasandike pinnas nii laudsile sugugi, nagu ilufotodel paistab. Vabalt võib krobelisi soolatükke sõrmedega pinnasest lahti kangutada. Aga ju see siis ei sega superautodel lennukiga võrreldavaid kiirusi arendamast.

Hommikul tegime 54-miilise ringi ümber Silver Islandi mägede, mis piiravad Bonneville'i soolatasandikke loodest. Kruusatee oli üllatavalt hea, lubas kohati sõita ligi 80 km/h. Mis peamine – valitses peaaegu täielik üksildus. Ainult üks auto tuli vastu. Uskumatult hea on üle tüki aja inimestest puhata. Ja siin Utah’s seda vaba ruumi jätkub.

Esimene päev läheb muidugi aklimatiseerumiseks. Laupäevane lennureis Tallinn-Amsterdam-Minneapolis-Salt Lake City oli üksjagu kurnav, kui pead tõusma kodus juba öösel kell kaks ja jõuad lennureisi sihtpunkti kohaliku aja järgi, mis on Eesti ajast üheksa tundi maas, alles pärast kella seitset õhtul. Siis tuli läbida veel pilkases pimeduses – sest asustus on Suurest Soolajärvest lääne pool enne osariigi piirini jõudmist peaaegu olematu – sisuliselt Tallinna-Tartu vahemaa olümpialinnast Salt Lake Cityst Wendoverisse. Selline pikk teekond lööb harjumuspärase päevakava ikka kõvasti sassi.

Kuigi varahommikul puhus üle soolatasandike kõle ja külm tuul, mis pani Wendoveri väikelinnas lehvivad suured Ameerika lipud valusalt plaksuma, kogunes päeva peale päikse käes temperatuuri vähemalt 16 kraadi. Tundub, nagu oleks kevad siingi, keset Great Basini nõgu, kus suviti lõõmab ligi 50-kraadine leitsak, sedapuhku hiljaks jäämas.