Avastusretk Tauruse mägedesse: see maa üllatab alati

Koopas vaatavad vastu stalaktiidid ja stalagmiidid. Temperatuur on aasta ringi 10 °C ümber. Maa-aluse järve vesi on kristalselt selge. Foto: Vambola Paavo

Olles 17 aastat Türgis puhanud, üllatab see maa alati. Tõeline elu avaneb kuurordist välja sõites. Elamused on garanteeritud, tõotab Vambola Paavo.

Kui Alanyas kuurordis ei viitsi tšillida ja rannas päevitamisest on villand, ihkab hing vaheldust. Olles Türgis üksjagu viibinud ja sealt reisisaateidki teinud, tuleb tõdeda, et alati avastad midagi uue nurga alt. Elu viis seekord kokku suurepärase giidi Sigrid Kaselaidiga. Ekskursioonipäev oli sümfoonia kõrvadele, jutukas eestlanna on Türgi ühe suurema reisfirma Akay giid.

Kokkulepitud ajal on buss hotelli ees, tegelikult saabub sõiduvahend isegi viis minutit varem. «Pole hullu, joo oma kohv rahulikult ära, nii kiire pole. Saabusime varem, muidu on Türgis kombeks hilinemine,» poetab Sigrid. Kui teistest hotellidest on rahvas peale võetud, keerab mugav väikebuss Tauruse mägedesse. Sõidame tutvuma omapärase Altinbesiki koopa, Ormana küla ja sisemaa eluga. Väikebussi hea konditsioneer teeb sõidu meeldivaks, akna taga lõõskav kuumus ei sega. Ühel hetkel hakkavad osal kõrvad kergelt kumisema. Oleme jõudmas pea 1000 meetri kõrgusele. Põnevusega ootame kohtumist Altinbesiki koopaga.

Tauruse mägedes on kohti, kus võib kohata karjas elavaid metsikuid hobuseid. Foto: Vambola Paavo

Altinbesik tähendab tõlkes «kuldset hälli». Koopa avastasid 1950. aastate lõpul kohalikud elanikud. 1966. aastal võtsid siia uurimisretke ette Briti ja Prantsuse spetsialistid. Külastajaid hakati koopasse lubama 1967. aastast, ainult türklasi. Välismaalastele jäi see pikaks ajaks suletuks. Türgi turistidele oli koobas üks riigi populaarsemaid vaatamisväärsusi.

Bussist väljudes lööb näkku Aafrika kuumus, temperatuur mägede vahel orus on üle 40 kraadi. Ümberringi siristavad tsikaadid, see pole enam sirin, vaid suisa kõrvulukustav. Igal juhul loovad need sirtsud tõeliselt lõunamaa tunde. Suundume koopa päästva jaheduse poole. Esmalt tuleb selga panna päästevestid, pähe kiivrid ning kuulata instruktori juttu. Seejärel võtame kohad sisse kummipaadis. Selgub, et me polegi ainsad külastajad. Üsna ruttu täituvad ülejäänud viis paati kohalike ekskursantidega. Paadimees võtab aerud ja alustame teekonda koopa sisemusse. Praeguseks on sellest läbi uuritud umbes 5,5 km pikkune osa. Koopas asub maa-alune järv. Mängleva kergusega libiseb paat aerutaja käe all. Altinbesiki koobas on Türgi suurim ja maailmas 3. kohal. 1994. aastal loodi siia rahvuspark. Euroopast ja mujalt tulijaid hakati koopasse lubama alles paar aastat tagasi. Meie olime esimesed eestlased, kes seda Sigridi juhtimisel avastasid. Koopa sisemuses jääb temperatuur aasta ringi 10 °C kanti, vesi on väga puhas ja külm. Paadi all on sügavust kuni 20 meetrit. Kui hästi silmitseda, paistab isegi põhi. Vesi on kristalselt selge. Paadimees aerutab umbes kilomeetri. Edasi enam ei pääse, sest veeseis on veel kõrge, pea kohal kõrguvate võlvide alt ei pääseks läbi. Sigrid räägib ja näitab taskulambiga lakke, ümberringi stalagmiidid ja stalaktiidid. Pildistan. Koopas pole üldsegi pime. Külgedele ja lae alla on paigaldatud lambid ning need annavad piisavalt valgust. «Otsisime midagi uut. Paljud on Türgis käinud ja kõike näinud. Käisime kevadel kolleegiga koobast enne vaatamas ja sõitsime meie päevase marsruudi läbi,» räägib Sigrid. Anname päästevestid ja kiivrid tagasi ning leitsakus liigume hingeldades tagasi bussi.

Teekond mägedesse Ormana külla

Buss kerib ennast mägiteel aina kõrgemale. Lõpuks teeme peatuse 1200 meetri kõrgusel vaateplatvormi juures. Siit avaneb suurepärane vaade ümberkaudsetele mägedele, rohelisele kanjonile ja selle põhjas voolavale Manavgati jõele. Jäädvustame looduse metsikut ilu. Paarikümne minuti pärast oleme Ormana külas. Elu kulgeb siin rahulikult, nii nagu on teinud seda sajandeid. Kusagil eemal on internet ja tänapäevane tõtlev elu. Mööda külatänavat jalutab Fatima puhvpükstes ja kusagil aias askeldab Ahmed apelsinipuude vahel. Ormana küla tekkis 13. sajandil Konya-Antalya siiditeel peatuspaigana kaupmeestele, kes olid karavanidega teel Aasiast Euroopasse. Ormanas kohtab haruldasi nööpmaju, neid ei näe mitte kusagil mujal Türgimaal. Majad on ehitatud mördi ja tsemendita ning pole kasutatud ühtegi naela. Rohkem kui 300 aasta vanuste majade juures näeb ainult kivi ja seedripuu laudu. «Nööpmaja» nimetus tuleneb sellest, et kivide vahele on asetatud seedripuu vaiad, eemalt vaadates näevad need välja nagu nööbid. Sellised hooned pidavat hästi vastu pidama maavärinatele, mida piirkonnas esineb. Külatänavad on piinlikult puhtad, kusagil pole vedelemas prahti, mis lõunamaale iseloomulik. Tänavad oleksid kui äsja tolmuimejaga üle käidud. Jalutan majade vahel ja naudin autentsust. Sigrid teeb ettepaneku külastada Ormanas asuvat janitšaride muuseumi. Seegi on terves Türgis ainulaadne. Läksid siitki 19. sajandi lõpul mehed sõjaväkke ja teenisid sultanile ustavate janitšaridena. Külastaja näeb, milline nägi välja omaaegne sõjamehe elamine. Maja, kus muuseum asub, kuulub janitšaride suguvõsa järeltulijatele ja nad otsustasid avada allesjäänud reliikviatest väljapaneku. Aeg on peatunud 150 aastat tagasi.

Nööpmaja Ormana külas. Vanust üle 300 aasta ja maavärinatele vastu pidanud. Selliseid maju kohtab ainult siin. Foto: Vambola Paavo

Küla kõige käidavamas kohas asub mošee nagu islamimaailmas kombeks. See on 650 aastat vana. Mind kui mittemoslemit uksel seisev vanahärra sisse ei lase. Parasjagu on algamas lõunase palve aeg. Küll voorib igas eas mehi ja noori poisse. Maapiirkondades ollakse sügavalt usklikud.

Toitev lõunasöök lehtlas viinapuude all väärib kulinaarselt kõige kõrgemat hinnet. Nii maitsvat ja kiviahjus küpsenud beebiforelli pole elus saanud. Restorani peab kohalik perekond, kes pingutab, et külastajad lahkuksid rahulolevana. Kohalik valge vein annab silmad ette ka Turkish Airlinesi äriklassis pakutavale, rääkimata hotellides serveeritavast.

Põikame sisse väikesesse Ibradi linnakesse Tauruse mägede jalamil. Silma hakkab mitu minaretti, aga kus neid siinmaal pole. Taas astume leitsakusse ja suundume vaatama 1100 aasta vanust kastanipuud. Sigrid räägib, et puu ümbermõõt on 2,5 meetrit. Üritan sammudega selle ära mõõta ja enam-vähem tulebki öeldud number. Kastanipuu juures olevat türklased mitusada aastat tagasi hukanud ühe sõnakuulmatu araablase.

Tagasiteel silmame kauguses metsikuid hobuseid. Need ei pidavat ennast alati näitama. Müra ja häälte peale poevad peitu. Kui 1918. aastal lõppes Esimene maailmasõda ja sultanaat kokku kukkus, demobiliseeriti armeest ratsaväelased. Hobustega ei osatud midagi peale hakata ja need jäeti omapead. Nii nad mägede vahel asuvatele platoodele elama jäidki, nosisid siin rohtu ja said järglasi. Nüüd pidavat ringi uitama umbes 200 metsikut suksut. Teeme peatuse ja hakkame kaugusest silmadega hobuseid otsima. Sigrid osutab käega suunas, kus peaksid olema loomade siluetid. Kauguses on tõesti hobused. Üritame pilte teha. Tagasi rannikule jõudes tõden, et käik Tauruse mägedesse oli kui palsam. Türgimaa on kaetud antiiksete varemetega ja nende juures tunglevad turistide hordid. Tegeliku elu avastab seal, kus turiste liigub vähe.