Silmud, saunad ja jumalik laguun

Foto: Siim Kärno

Siim Karnö kutsub avastama Ida-Virumaa tavaliselt ettekujutavast erinevat külge.

Võiks mõelda, et Ida-Virumaast on juba kõik lood ära jutustatud, mis siin ikka enam rääkida. Kuid igaüks leiab neist paigust omad ja uued lood ning jutustab neid omamoodi.

20. sajand ei ole Sillamäed hellitanud. 1919. aasta vabadussõjas maabus Sillamäe kõrval Utria rannal Eesti-Soome dessant, et purustada kommunistlikud väed Narvas. Samas randus 44. aasta talvel Nõukogude meredessant, mille peaaegu kõik sõdurid langesid. 44. aasta suvel toimus siinsamas lähedal Sinimägedes teise maailmasõja üks halastatumaid lahinguid ja juba 40.-te aastate lõpus toodeti linnas üle viiendiku kogu Nõukogude Liidu uraanist. Siin oli kombinaat number seitse, millel puudus aadress. Tol ajal oli see ligipääsmatu ja salapärane paik, linn kustutati maakaartidelt ja linna pääses vaid erilubade alusel.

Aga enne vabadussõda, 20. sajandi alguses, suvitas Sillamäel väga peen publik Peterburist ja Moskvast, isegi Ivan Pavlovit ja Pjotor Tšaikovskit olla nähtud siin rannas jalutamas. Kui mujal Eestis on aegunud nimedega tänavad saanud uued nimed, siis siin linnas on kõik endine. Vabalt võid leida ennast Majakovski, Gorki või isegi Rumjantsevi tänavalt.

Kohvikus nimega «Perenaine» on menüü, mis tõmbab suure naeratuse näole ja mitte ainult sellepärast, et valik on mitmekesine, vaid ka seetõttu, et head toidud maksavad kõik vahemikus üks kuni kaks eurot, kõige kallim roog siin menüüs on lihatükk ananassiga ja see maksab ainult 2 EURi. Siin valmistatakse ka väga maitsvaid pirukaid.

Sillamäe bulvar kuni mereni on väga hästi restaureeritud. Ilusa suveilmaga lausa loodud jalutamiseks. Odessasse jalutama minna ei saa, kuid siin on oma Potjomkini trepp olemas, mis siis, et palme ei kasva. Trepid viiksid nagu otse taevasse ja siin on tunne, et hing on kuidagi taevale lähemal. Promenaadilt võid kasvõi otse merre astuda, värvilisi mune on tee ääres nii palju nagu kogu aeg oleksid lihavõtted. Siin mereäärses linnas maksab merevaatega korter vaid 5500 EURi.

Oma pompöössuses on Sillamäe trepistik ja promenaad teine reaalsus. See on kohtumiste paik kõikidele linnaelanikele. Inimesed Sillamäel tulevad ise su juurde ja räägivad, kuidas nad siin elavad ja ei ole nii, et kõikidel inimestel on igav, ei ole. Kuigi kino linnas ei ole, siis elanike arvates on linn ise «üks suur kino», et seda tabada, tuleb ise kohale tulla ja vaadata.

Minevikku ei saa maha matta sellepärast, et ta jäi seljataha, temast jääb alati midagi järele. Sillamäe muuseumis on avatud uus püsiekspositsioon «Salapärane Sillamäe», mis hõlmab Sillamäe eripalgelist minevikku tutvustavat näitust muuseumimajas ning 1950. aastatele iseloomulikul puhkealal, moodustades kokku SASIMU - Salapärase Sillamäe muuseumi. Sillamäe mitut nägu tutvustatakse läbi interaktiivsete lahenduste, sh virtuaalreaalsuse abil.

Elu on seiklus ja seikluse jaoks sa ei pea alati just ronima või hüppama kusagile, aga sa võid kogeda midagi erilist, nii nagu siin Sillamäel. Kunagine suletud linn elab oma uut elu.

Narva linn on viimastel aastatel muutunud paljudele eestlastele põnevaks turismisihtkohaks. Paljud on külastanud renoveeritud Hermanni kindlust, imetlenud «viiekrooni» vaadet, Narva Veneetsiat ja Viktoria bastioni käike. Vähesed on aga külastanud Narva hotellis äsja avatud IDA Spaad, mis meenutab Narva bastione. Sisekujundus loob silla mineviku ja praeguse piirilinna vahel. Väärika ja massiivse bastionikeele vormid sobivad hästi saunakeskuse ruumide arhitektuuriga. Spaa keskus mahutab kuni 48 külalist ja on mõeldud nii hotellis viibivatele külalistele, linna külastajatele kui ka linnaelanikele. Vene saunas viiakse läbi vihmarituaale. Privaatses spaas on kolm mullivanni, neli sauna, baar ja puhkeala. See on koht, kus saad tõeliselt lõõgastuda, siin ühinevad ajalugu ja tänapäev omapärasel viisil.

Stalinistlikus arhitektuuris kohtuvad ajalugu ja kommunaalküsimused. Foto: Siim Kärno

Tasub põigata ka linna tähtsaimasse hoonesse - raekotta. Renoveeritud Narva Raekoja majatuuri käigus näed Narva linnapea esinduskabinetti, linnavolikogu istungite saali, pidulike tseremooniate saali ja konverentsikeskust ning tulevaste restorani ja martsipani töötoa/kohviku ruume. Ekskursioonil räägib giid ka linna ajaloost ja legendidest. Plaanilised ekskursioonid toimuvad tavaliselt nädala lõpus.

Raekoja taga asub maikuus valminud linna uus esindusväljak – helesinistes toonides purskkaevudega Stockholmi plats. Väljak soodustab vanalinna ala kasutamist ning sobib suuremate ürituste korraldamiseks ja ajaveetmiseks. Linnaelanikud on selle kenasti omaks võtnud, ühel soojal juulikuu esmaspäeva õhtupoolikul oli siin palju eri rahvusest nooremaid ja vanemaid jutuajajaid, rulatajaid ja trikirattureid. Stockholmi plats saab tulevikus veel suuremaks, sel aastal alustatakse väljaku teise etapi projekteerimist. Narva üldplaneeringu järgi peaks tulevikus Stockholmi platsi äärde kerkima ka uus linnavalitsuse hoone.

Narva muuseum pakub uut ekskursiooni, mis toimub laupäeviti Kreenholmi Joala vabrikus - punastest tellistest hoones, mille tornist avanevad hingematvad vaated ümbruskonnale. Suletud ühena viimastest kogu Kreenholmi kompleksis, on ettevõtte atmosfäär Joala vabriku ruumides säilinud parimal võimalikul viisil: seintesse on talletatud ketrusmasinate müra, trepiastmed aga mäletavad tänini sadu jalapaare, mis kord üles-alla jooksid… Seda peab tulema ja tunnetama! Siin, Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi. Sellel saarel asuski kunagine Kreenholmi tekstiilivabrik.

Silmud on väga haruldane kalaliik, kuid Narva jõest püütakse silmu juba iidsetest aegadest. Prantsuse maalikunstnik Marc Chagalli nimelises restoranis pakutakse silmusid sinepikastmes. Maitsevad päris hästi. Chagall maalis eelmise sajandi alguses Narvas kaks maali.

Maitsvad silmud. Foto: Siim Kärno

Narva elektrijaamade juures on olemas meie oma Eestimaa «helesinine laguun», mis päikeselise ilmaga on tõesti jumalikult ilus. Muidugi ujuda siin ei tohi, sest vesi on leeliseline ja vee pH tase on erakordselt kõrge, kuid imetlemiseks sobib küll. Ongi puhkus nagu kusagil Maldiividel!

Suvel elab Narva «Veneetsia» oma igapäevast elu. Kohalikud grillivad, päevitavad, püüavad kala, rohivad peenraid ja värvivad kuure. Kui möödub turistidega paat, siis peatavad kõik hetkeks tegevuse ning lehvitavad mööduvatele külastajatele. Linn on elanikest peaaegu tühi, paljud väikesed poed on suvepuhkusel, sest töötajad veedavad suve just siin kanalite vahel daadžades. Nõukogude Liidu ajal oli tegemist liidu suurima omalaadse kooperatiiviga. Kanalite äärset kinnisvara hindavad kõrgelt eelkõige paadiomanikud, sest siin saab oma veesõidukiga sõna otseses mõttes treppi sõita. Veehoidlal patrullimine on igapäevaseks ülesandeks ka piirivalvuritele – peamiselt ikka elanike ning veel peal erinevate alustega liiklejate ohutuse tagamise huvides. Narva Veneetsia on justkui hästi hoitud saladus, mille avastamiseks tuleb tavapärastelt sissekäidud radadelt veidi kõrvale kalduda ja lasta Narval end taas üllatada!

Jalutades Oru parki Toilas, tasub aga pilk maas hoida, sest parki viivasse alleel on puude tüvedele tehtud muinasjutulised uksed, mis väärivad imetlemist ja jääduvstamist.

Päeva lõpus tasub jalutada Narva jõepromenaadil ning vaadata voolavat Narva jõge. Tema ei kiirusta mitte kusagile, jõel on aega küll. Just siin tabasin end mõttelt, et meie, inimesed, peame kiirustama elada, meie aeg ei ole igavene. Liiv siin rannas justkui laulaks sellest.

Tule ja kogu julgesti sel suvel Ida-Virumaal teistsuguseid elamusi, need jäävad alles ja ei kao mitte kusagile.