Reisikiri, mis peaks rääkima Londonist

Läti lennufirmaga reisides võib soovimatu öö Riias lisanduda puhkuseplaanidesse ka otselennu valinuile. Foto: Colin Cooke Photo / Wikimedia Commons

Kuidas lihtne otselend Londonisse kujunes ööpäevaseks pirisemise, halisemise ja mangumise maratoniks, kirjutab ajakirjanik Betty Ester-Väljaots.

Kui suviseks perereisiks vana hea London valida, siis varasemale kogemusele tuginedes ei saaks suuri šokke ees oodata. Kõik peaks minema kui lepse reega. Võib-olla oli aga asi selles, et ree asemel oli lennuk, sest üllatusi jagati kogu raha eest.

Kevadel Air Balticu sooduspakkumistes navigeerides ja Londonisse odavaid lennupileteid otsides tundus hea mõte nooremale generatsioonile briti kultuuri tutvustada. Samas, ega need pakkumised nii soodsad polegi, kui süvenema hakata. Ekraanil on küll alla saja euro hind, kuid sobivaid lende ja nädalapäevi klapitades tuleb summa ikka südasuviselt krõbe. Aga vahel võib ju natuke kulutada hea seltskonnaga ühiste mälestuste loomise nimel. Pealegi veel otselend Tallinnast. Ei mingeid ootamisi ja ümberistumisi Riias või mujal.

Reisikalender tihedalt täis broneeritud ning piletid kontsertidele ja vaatamisväärsustele ostetud, on Tallinna lennujaama saabudes elevus suur. Selgub, et tuttavad on otsustanud Šotimaale minna ning peavad seetõttu enne äralendu kuulama paari ebaõnnestunud nalja halva ilma ja Loch Nessi teemadel. Aga meie – kolme tunniga Tallinnast Londonisse! Küll see maailm on ikka imeline, tikub kunagisest «Vandersellide» saatest viisijupp suule aknast lennule suunduvaid kaasreisijaid vaadates.

24 tundi vastu taevast

Lastelaulude asemel oleks pidanud hakkama peas tööle tuled ja viled, kui pardale suunatud reisijad tagasi terminali kamandati. Aga eksalteeritust niisama maha juba ei jahuta. Küll kõik laabub. Alguses tegi isegi nalja ja veidikene põnevust, kui ekraanile ilmus teade, et info lennu kohta tuleb 15 minuti pärast. Ja nii veel ühe korra. Kui tuli teade, et lend jäetakse ära ning edasine teave tuleb elektrooniliselt, hakkas kostma rahutut suminat.

Tuligi sõnum lakoonilise teatega, et 7,5 tunni pärast viiakse meid Riiga, kust saame jätkata lendu Londonisse järgmisel päeval! Jõudes Londonisse 24 (!) tundi hiljem. Jeesus Maria, nad ei röövi ju meilt omatigi 24 tundi? Ööbimine juba makstud ja muud piletid… Hilinemisel ja hilinemisel on ikka vahe sees ja 24 tundi ei tule kõne alla. Eriti Euroopas. Pressin ennast šokeeritud kaasreisijate keskelt registreerimislaua juurde, kus seisab pikk noormees ning kuulab ragisevat siseraadiot. Otsustan oma pere ja kogu lennu nimel asuda rahulikesse ja asjalikesse läbirääkimistesse. Järgmisel hetkel kuulen, kuidas ma mangun, pirisen, halisen ja anun, et äkki saaks ikka varasema lennu peale, ja kuidagi varem Londonisse. Et meil on lapsed ja ööbimine makstud ja… Noormees teatab ilma mingi emotsioonita, et kahjuks on tema ainult Tallinna lennujaama töötaja ning ei otsusta kuhu ja millistele lendudele Air Baltic ärajäänud lendudele sattunud inimesi paigutab. Ta tundub olevat ilma igasuguste närvideta, mis on ilmselt selles ametis kasuks.

Jah, aga kuidas siis Air Balticuga saab suhelda? Tuleb helistada klienditoele või hiljem esitada avaldus reisikompensatsiooniks. Klienditoele helistajaid on ilmselt palju ja Air Balticul puudub infolett Tallinna lennujaamas. Ühel suurema turuosaga lennufirmal ei ole infoletti? Tuttava soovitusel jooksen tagurpidi tagasi, läbin taas passikontrolli Euroopa Liitu ning maandun Air Balticu check-in'i leti ees, kuhu on jõudnud peale minu veel üks daam. Olen sisimas veendunud, et kindlasti on need asjad lahendatavad. Leti taha ilmub naissoost range olemisega teenindaja, suu kriipsuks tehtud. Alustan jälle mangumist, pirisemist, halinat ja anumist. Lennujaama töötaja vaatab mulle tigedalt otsa ning esitab omalt poolt küsimuse: «Kas ma näen välja, nagu mul oleks lennuk?» Enne kui segaduses peas iroonia kohale jõuab, katsun paaniliselt esitatud küsimusele õiget vastust välja mõelda. Kas ta näeb välja, nagu tal oleks lennuk? Ausalt öeldes ei ole aimugi, millistele välistele tunnustele peaks vastama keegi, kellel on lennuk, aga ma kahtlustan, et ideaalis ta lennujaamas klienditeenindajana ei tööta. Jätan selle tähelepaneku siiski enda teada ning habisen edasi teemal lapsed ja majutus ja kaotatud raha. Üritan moodustada leti ees oleva prouaga ja ilma lennukita töötajaga suhtlusringi, et ühiselt kuidagi asi lahendada. Ilmselt näen aga oma kortsus suvekübaraga ja Harry Stylesi pildiga T-särgiga ning lapse vanades teksades nii ebameeldiv välja, et proua ja ilma lennukita töötaja otsustavad pöörduda minu vastu. Proua leidis, et ma võiks üldse temast kaugemale seista ning ilma lennukita teenindaja keeldub mind teenindamast, sest ma olevat ette trüginud, ja mu taga on suur saba. Ma ei jaksa enam isegi seletada, et see saba on jõudnud meie taha sel ajal, kui me juba leti taga oleme seletanud.

Õnneks ilmub välja ilma närvideta poiss ja avab teise registreerimiskassa ning palub sinna tulla. Ilma lennukita teenindajale see, et mind siiski teenindatakse, ei meeldi ning ta nähvab, et kui poiss lubab, siis ma võin minna. Oeh, nii palju siis feminismist ja naiste ühtsusest. Ilma närvideta poisilt ei õnnestu samuti varasemat reisi saada, küll aga saab talt kuueeurosed toidutalongid lennujaamas kasutamiseks.

Lätlannad lähevad närvi

Ilma närvideta poiss printis välja uued pardakaardid ning lähimal vaatlusel saavad meie ekipaaži lapsed ja emad koos istuda, nii nagu me alguses soovisime, ja ka selle eelise eest maksime. Seegi hea. Peale niigi teada tõde, et kuue euro eest ei saa lennujaamast midagi märkimisväärset ning kehakinnituse eest tuleb ikkagi peale maksta, tuleb võimalus asuda Riiga suunduva õhtuse lennu pardale. Veel enne, kui jõuame lennukisse, tõmmatakse registreerimislauas meie istekohtade numbrid pastakaga maha ning asemele kirjutatakse uued. Miks, sellele ninarõngaga neiu vastust ei anna. Lennukisse jõudes katsun reisisaatjale öelda, et me tahaks ikkagi lastega koos istuda, ja üldse oleme niigi kannatanud. Ilmselt võinuks teha seda rahulikumas vormis, sest kaunis lätlanna teatab mulle karjuvas kõneviisis, et ka tema võib häält tõsta ning kui ma kohe maha ei rahune, siis saab mind lennult üldse maha tõsta. Nagu ma ülepea oleks tahtnud Riiga sõita. Istun vaikselt kohale, lapsed juba nutavad ning lennuk sööstab taeva poole. Loen vaikselt issameiet, sest nii kergesti närvi kaotava reisisaatjaga ei oleks ilmselt kõige kindlam olla olukorras, kus oht võib olla hoopis suurem kui üks väsinud ja närviline pereema. Õhkutõusmise ajal kukub mu pea kohal lahti pagasiluuk, aga igaks juhuks istun hiirvaikselt ning ei püüa seda kinni panna. Lahti kõlkuv luuk aga teeb palju nalja meessoost lennusaatjale, kes seda nähes itsitab. Lõpuks saavad vähem kompromiteerivama mainega reisijad luugi kinni ning lennusaatja annab loa minna koos lastega salongis tahapoole, kus on võimalik koos istuda. Miks siis üldse pidi meid lahku panema? Lapsed saavad lohutuseks pudeli vett ja maandume Riias, et saada infot hotelli kohta.

Infoletis kohtume naksaka eestlasest juristiga, kes läheb Londonisse hommikuse reisiga. Veel selgub, et talle olla Tallinnas 12 euro eest vautšereid antud. Kas ilma närvideta poiss tõmbas meil naha üle kõrvade? Ja miks meile ei pakutud esimest võimalikku reisi, nagu seaduses ette nähtud? Infolauas aga jälle ei saa eestlastest nii lihtsalt lahti, sest küsimus, kust võiks nii pika lennu ootamise ajal süüa saada, läheb kurtidele kõrvadele. «Meie firmas ei võimaldata sellist teenust,» vastatakse mulle lausega, mida saan kuulda järgnevate päevade ajal rohkem kui küll.

Järgneb taas mangumine, pirin, halin ja anumine, mille ajal püüan seletada, et lastele tuleb ju võimaldada kehakinnitus.

Kui laste olemasolu peaks tavaliselt olema kaart, mis avab mõned uksed ja pehmendab südameid, siis Air Balticus juba selliste võtetega löögile ei pääse. Teeninduslaua noormees kinnitab firmapoliitikat, mis ei võimalda reisijate toitlustamist. Sel hetkel ma muidugi ilmselt nii nagu tema ei tea, et see on Euroopa Liidu lennureeglites ette nähtud. Soovin rääkida tema ülemusega, keda ei ole tööl. Siiski proovib noormees ühele telefonile helistada ning saab sealt kinnitust, et toitlustamist pole ette nähtud. Ta esitab sama küsimuse ka teisele telefonile ning ütleb, et ülemuse sõnul pole söögi pakkumine võimalik. Aga ülemust polnud ju tööl. Natukese aja pärast liitub noormehega neiu, kes teatab resoluutselt, et tema on ülemuse asetäitja ja mingit sööki pole ette nähtud. Kobime taksodesse, et jõuda hotelli, kus vastu tahtmist öö veeta. Tegemist pidavat olema peene ja uue Riia hotelliga, kus vastuvõtus on üksainus unine prillidega noormees ning restoran on hoopiski kinni, mis välistab ka toateeninduse. Poisil läheb aega maa ja ilm, sest sissekirjutamisel tahab ta pangakaardi numbreid tagatiseks. Igati tavapärane praktika, aga antud juhul ei saa aru, kuidas saab mu pangakaart olla tagatiseks Air Balticu tasutavale toale. «See on sellepärast, et me saime alles poole tunni eest teada, et meile tulevad lennufirma kliendid,» põhjendab poiss rahulikult ning kaob pärast seda umbes pooleks tunniks kuhugi taharuumidesse. Võib-olla appi voodeid üles tegema. Ootamine on piisavalt pikk, et jõuda jutule kaaskannatajatega, kes on samuti Air Balticu tõttu sunnitud hotellis ööbima. Selgub, et nende saatus on veelgi muljetavaldavam. Nimelt pidanud nad sõitma otse Vilniusest Dubrovnikusse, kuid enne maandumist teatati, et väljas on torm ning pole võimalik maanduda ning reisijad viidi tagasi Vilniusse. «Me olime kokku seitse tundi õhus,» räägib nooremapoolne naine ning näitab lennuki aknast tehtud pilti, kust avaneb selge vaade, mis tormist esmapilgul ei kõnele. Niisiis toodi reisiseltskond Vilniusest Riiga, kus nemadki veetsid öö, et järgmisel päeval sõita Kopenhaagenisse ja sealt Dubrovnikusse ehk ka neilt reisijatelt sai kõva ööpäev ära võetud.

Viidagu või Dubrovnikusse

Hotellitoad on korralikud ning valguse käes särav isukas minibaar korralikult lukku pandud. Järgmise päeva lõunal on lubatud kaks Bolti meid lennujaama viima ning üks neist jõuab õigel ajal, teine aga 15-minutilise hilinemisega. Takkapihta ei tööta autol pagasiluuk ning püüame oma kotid istmeid alla surudes ära mahutada. Tundub, et lend Riiast Londonisse möödub ekstsessideta. Samas on emotsionaalne pagas juba nii täis, et ei olekski võimalustki midagi juurde lisada. Peaaegu jookseme Londonile sülle ning lennujaamas tuleb tagasi rõõm eesootava reisi üle ning mõned head järelejäänud päevad ei pea mõtlema riikidevahelisele logistikale. Nüüd võib ennast lõdvaks lasta. Aga võta näpust. Air Baltic polnud siiski oma viimast sõna öelnud. Kui pagasilint keerles juba pikemat aega ühtede ja samade kohvritega, lohutasime üksteist üsna mitte veenvalt, et eks lähebki aega, sest ilmselt laaditi meie pagas ju juba eile esimesena peale. Tuhkagi. Lint jääb seisma, ja mida pole, on muidugi lubatud pagas.

Gatwicki lennujaama kaotatud pagasiteeninduse leti taga istuv härra on rohkem kui abivalmis ning asub kohe meiega tegelema ning on igati kaastundlik. «See on tõesti igavene jama ja väga vabandame, et te peate seda üle elama,» ütleb blond naine, kes töötab samuti pagasileti taga ning on esimene, kes selle reisi ajal meie ees vabandab. Proovime telefoni teel ühendust saada Air Balticu klienditoega, mis õnnestub üle ootuste hästi. «Kahjuks me ei saa seda infot teile anda, sest…» põhjendust on raske kuulda, sest kõrvus hakkab kohisema. Püüan siiski kindlaks teha, kas meie pagas on juba teinud Brexiti või on alles lähtepunktis. Saan teada, et pagas on registreeritud siiski Gatwicki, aga millal see sinna jõuab, pole teada. Pagasileti onu varustab meid vajalike telefoninumbritega ning lohutavate sõnadega.

Pagasi saame kätte täpselt samal päeval, kui peame hakkama asju kokku panema ning kohvris olnu on juba asendatud. Õnneks ei vea vahepeal Londonis kogetu alt ning laseb unustada Baltikumi koos oma õhuga. Tagasiteel lennu hilinemist ametlikult välja ei kuulutata, aga kogu lennukitäis rahvast seisab tükk aega umbses koridoris ning lennukisse saab siis, kui peaks juba õhku tõusma. Reisijad istuvad kannatlikult, kuid õhku tõusmisest pole märkigi. Aga nüüd on juba täiesti ükskõik. Ausalt ka. Viigu meid või Dubrovnikusse. Kõige selle peale kuluks üks soojamaa seiklus juba ära. Lend hilineb pea 45 minutit ning nördimust selle üle võib aimata meie dokumente kontrollivatelt kaasmaalastelt, kes Brexiti ja lennuki hilinemise tõttu on öötööle jäänud.

«Pole paremat firmat kui Air Baltic,» ütleb üks mu loo ära kuulanud tuttav. Tema on alati rahule jäänud ning saanud kogeda hoolimist ja vastutulekut. Tuleb ka isiklikust vaatevinklist tõdeda, et kui seniste reisimiskogemuste järgi on kõik läinud lepse reega, siis ükskord pidi see eelkirjeldatud pauk ära tulema.