SINNA JA TAGASI ⟩ Miilinutu klubi

Singapore Airlinesi lennuk. Foto: KIRILL KUDRYAVTSEV/AFP/SCANPIX

Oli aeg, mil ma nutsin lennukites. Seletamatu kurbus tabas mind peaaegu alati, kui õhusõiduk oli lennukõrguse saavutanud, ning pisarad hakkasid voolama nagu kaks oja. Võib-olla aitas asjale kaasa ka punavein, mida olen lennukis alati tarbida armastanud, võib-olla olin lihtsalt väga «katki».

Kuid pärast maandumist nuuskasin nina, pesin näo ja läksin oma eluga edasi nagu ennegi.

Hiljuti lugesin, et lennunutjaid on piisavalt selleks, et fenomenile oleks antud ka nimi: «miilinutu klubi» (mile cry club). Teadlased püüdsid põhjendada, et kaasa aitab suure kõrgusega kaasnev haavatavuse tunnetamine, fossiilsete kütuse jõul ebaloomuliku kiirusega asukoha vahetamine jne, kuid miskipärast on mu silmad viimaste kriiside ajal täiesti ära kuivanud. Kohati on sellest lausa kahju. Nutta oli vabastav.