OIU IDÜLL ⟩ Võrtsjärve ääres on avastatud valem, kuidas puhkajad tõeliselt ära võluda

Iglumaja Oiul. Foto: Triin Palmipuu erakogu

Ma armastan rahu, vaikust ja looduse ilu. Ja mugavust. Leidsime kallimaga Võrtsjärve äärest Oiult tõelise pärli, mida julgen soovitada ka kõige kapriissemale ja tujukamale linnavurlele ja selleks on terve sületäis põhjuseid.  

Ma ei läinud Oiule ajakirjanikuna, vaid naisena, kes oma kallimaga paariks päevaks linnakärast eemale tahtis saada. Olin Oiu Sadama iglumajadest siit-sealt head kuulnud ja kuna osa mu lapsepõlvest möödus Võrtsu lähedal, polnud otsust raske langetada. Teadsin ka, et seal on hea restoran ja nende sotsiaalmeediat jälgides olin juba ette armunud kohalikku kassi. Rohkem nagu polekski ju vaja. 

Kirjade järgi mahutab Oiu erinevatesse puhkemajadesse kokku paraja hulga inimesi. Kuigi autosid oli parklas mitu, nägime me teisi inimesi ainult restoranis ja veidi eemal algavale laudteele jalutama minemas. Seega on seal mõnusalt privaatne ilmselt ka siis, kui rahvast rohkem on. 

Aga me saime palju rohkem. Veidi närvilise liiklusega Viljandi maanteelt Oiu puhkekeskusesse keerates käis peas vaikne klikk ja aju lülitas ennast puhkuserežiimile nagu telefon koju jõudes Wi-Fi võrku. Jõudsime kohale ja aeg jäi justkui seisma, et saaksime puhkamisele keskenduda. Etteruttavalt ütlen, et tegime seda täie rauaga. Me ei proovinud ühtegi pakutavat meelelahutusteenust, mis on üliägedad (näiteks haugipüük või vesijalgrattaga järvele minek), me ei jõudnud ühelegi matkarajale ega sauna, me lihtsalt olime, sest nii hea oli. 

Pererahvas teab, kuidas südameid võluda 

Kusjuures eriti kutsuv ja ligitõmbav on Oiu iglumajake pimedas. Foto: Erakogu

Meie ööbimiskohaks oli kahekordne iglumaja, mis mahutaks kenasti kaks paari või siis lastega pere, võsukesed oleksid usutavasti suurima heameelega teisel korrusel omaette. See armas hütike on seest suurem, kui väljast oodata oskasin ja ilma liialdamata tõeliselt mõnus. Kaarlaed ja koopakujuline dušinurk, ilus sisustus, köögis kõik vajaminev (isegi nuga oli korralikult teravaks ihutud) ja siis hunnik pisidetaile, mida järjest avastasin ning mis mind üha õnnelikumaks tegid. Sealne pererahvas teab täpselt, mida neilt oodatakse ja kuhu nad oma külalised kutsuvad. Terrassimööbel on suur ja piisavalt raske, et tuul seda ringi ei pilluks. Hoolduskosmeetika, mis vannitoas ja seebipudelites ootas - kvaliteetne ja hea lõhnaga. Küünlad, ruumilõhnastaja, kaminatule süütamiseks süütetabletid. Pimendavad kardinad, mis on täpselt iglumaja ümmarguse akna järgi tehtud ja seega valgust päriselt ka kinni hoiavad. Vaade otse voodist loodusesse - kahele poole, vali enne uinumist, mida ärgates näha soovid. Ja mis mind, kui elavat sääsepüünist eriti rõõmustas, külaliste mugavuse tagamiseks on Oiul vist selle suve populaarseim sääsepeleti Thermacell. Sest olgem ausad - Võrtsjärve roostik on tõeline sääseparadiis, aga terrassilaual toimetav Thermacell hoidis need pinisevad tüütused kogu õhtu eemal. Vot see on ettenägelikkus ja hoolitsus! 

Iglumajja astudes võlus mind esimese sekundiga hea lõhn. Värske kaseviha lõhn, suve üks lemmikumaid aroome. Ainult et ma siiani ei tea, kust see tuli. Nuuskisin kõik nurgad läbi, kõndisin ümber maja nagu jälgi ajav jahikoer - ei mõelnudki välja ega saanud aru. Õues akna all kasvab suur kask küll, aga see ometigi läbi kinniste uste ja akende tuba ei lõhnasta. 

Oiul on ainsateks helideks lindude häälitsused ja tuule sahin. Kui õhtul maailma asju arutades terrassil istusime, lõi roostik järsku hääletult kahte lehte laiali ja sealt astus välja fotodelt tuttav kass Projektijuht. Majesteetlikult väljapeetud sammuga jalutas ta otsejoones meie terrassile, teades täpselt, kus ta pikutada soovib. Ta lubas armulikult mul, maailma suurimal kassihullul, teda paar korda paitada ja hüppas siis pikema jututa minu elukaaslasele sülle. Küüntega asjatundlikult sikutades kohendas ta pleedi enda külje alla sobivaks kuhjakeseks ja nurrus järgmised paar tundi meie seltskonnas. Vahepeal käis korraks oma kassiasju ajamas, aga oli peagi tagasi, et poolelijäänud uinakut ja silitamiseseanssi jätkata. Olin võlutud, nii armas karvane külaline!

Oiu Sadama restoran väärib samuti meie mõlema kiidusõnu. Kõik, mis me sõime, oli värskest ja heast toorainest, millega oskuslikult ja aupaklikult ringi käidi. Väga maitsev, õiged küpsusastmed, imeilusad serveeringud ja fotogeenilised nõud. Ettekandja oli väga abivalmis ja tore, pelgamata tunnistada, et on alles esimesi päevi tööl. Aga see ei olnud kindlasti miinus - isegi kui kogemus polnud kuigi suur, oli seda tema püüdlikkus ja soov meie eest hästi hoolitseda. Meeletult soe ja sümpaatne. Veisekotletid Oiu resto moodi hakkavad ka mu kodumenüüsse kuuluma. 

Mitte vaid suvel 

Mul on soov ja isu sügisel uuesti Oiule minna, kui särava päikese asemel lõõtsutab kime tuul, vihmamärjad lehed kleepuvad vastu aknaklaasi ja rohelistes toonides vaade on asendunud kollaste, punaste ja pruunikate värvidega. Tahakski kaminat kütta, teed juua, aknast välja vaadata, rääkida ja mõelda. Kusjuures uudishimulikena proovisime juba sel korral kaminasse tuld teha ja veendusime, et sooja annab see rohkemgi, kui arvata oleksime osanud.

Oiul pole ainult majakesed ööbimiseks ja koht, kus süüa - võimalusi ja tegevusi on seal tegelikult veel palju, millega ma tutvuda ei jõudnud. Kogu info saab hõlpsasti kätte nende kodulehelt, Instagramist ja Facebookist. Mina annan Oiule oma soovituse ja õnnistuse.