Kas mäletate veel Swedbanki siili, kes palju aastaid tagasi reklaamidel ringi trallis ja praalis: «Kui kaardiga maksta ei saa, siis ei ostagi»? Oh seda ninakat okkakera! Kuid mulluste uuringute järgi palju eestimaalasi tänapäeval nii käitubki. Tõsi, pole teada, kui paljudel on puudus mitte üksnes sularahast, vaid rahast üleüldse. Krediitkaardiga on ju lihtne osta võlgu ja nii inflatsiooniga kasvõi näiliselt sammu pidada.
Kui odavamalt ei saa, siis ei ostagi!
Olen viimasel ajal aina sagedamini loobunud väiksest ja samas ka suurest naudingust, mida pakub tassi kohviga lihtsalt kuhugi maha istumine, atmosfääri nautimine ja inimeste vaatlemine.
Esiteks on see kohv Tallinnas muutunud lihtsalt liiga kalliks – hinnavõrdlusportaali Numbeo andmeil on cappuccino Tallinnas (3,85 eurot) vaid kaks senti odavam kui Luksemburgis (3,87 eurot), kuid palju kallim kui Marseille‘s (3,13 eurot), Barcelonas (2,47 eurot) või muidugi Roomas (1,57 eurot).
Teiseks tuleb arvestada, et esiteks pole pakutav kohv sageli midagi märkimisväärset (kuigi on erandeid), teiseks napib atmosfääri ja vaadeldavaid inimesi ning kolmandaks ei paista paljud kohvikupidajad ikka veel mõistvat, et nad võiks klassikaliselt väga suure kasumimääraga kohvi müües kliendi üle veidigi tänulikumad olla.
Ühes hiljutises kogemuses üritas terrassiga kohvik – sulgemisajani oli veel ligi 25 minutit – kliendile oma kallist kuuma jooki esmalt topsiga kaasa surada, siis aga asuti ohkega selgitama, et võin ju istuda kõige tagumisse (ja õllepudeleid täis) lauda, kuna esimesi on plaan hakata kohe sisse kandma (aga jooma pean ma ruttu-ruttu!). Ühtäkki kirgastus, et pole mul seda kohvi sellistel tingimustel nii väga vaja midagi. Bella ciao, bella ciao ciao ciao!
Tundub, et osa välisturiste on rahakotiga juba hääletanud ja Eestisse tulemata jätnud. Võib-olla kardavad nad Venemaa lähedust, võib-olla pakub mingi selgituse Redditi jutuajamine «Estonia more expensive than Scandinavian countries?»*, milles on enam kui 200 postitust, suur osa imestav-nördinud toonis. Ja turistidele pole midagi ette heita. Turg paneb kõik paika, nagu on Eesti äriinimesed alati kinnitanud.
Üks mu palju reisiv tuttav on mitu korda hambaid parandanud Jaapanis. Hiljuti läks ta plomm katki Park Hyatt Tokyos peatudes ning hotelli personal leidis armastusväärselt kohe vastuvõtuaja samas kompleksis tegutseva stomatoloogi juurde, kes parandas hamba ära 13 200 jeeni ehk umbes 78 euro eest. Kahtlemata leiab maailmas paiku, kus nii tass kohvi kui ka hambaravi on ka palju kallimad kui Eestis, kuid reisima paneb meid pigem võimalus leida kusagilt «hea diil». Kui mõelda näiteks sügispuhkusele Tuneesias, kus tass cappuccino‘t maksab keskmiselt 75 senti, läheb nägu tahtmatult naerule. Sellised eesmärgid aitavad kallil kodumaal rohkem raha kokku hoida.
* Inglise k «Eesti on kallim kui Skandinaavia maad?»