Olen viimasel ajal aina sagedamini loobunud väiksest ja samas ka suurest naudingust, mida pakub tassi kohviga lihtsalt kuhugi maha istumine, atmosfääri nautimine ja inimeste vaatlemine.
Esiteks on see kohv Tallinnas muutunud lihtsalt liiga kalliks – hinnavõrdlusportaali Numbeo andmeil on cappuccino Tallinnas (3,85 eurot) vaid kaks senti odavam kui Luksemburgis (3,87 eurot), kuid palju kallim kui Marseille‘s (3,13 eurot), Barcelonas (2,47 eurot) või muidugi Roomas (1,57 eurot).
Teiseks tuleb arvestada, et esiteks pole pakutav kohv sageli midagi märkimisväärset (kuigi on erandeid), teiseks napib atmosfääri ja vaadeldavaid inimesi ning kolmandaks ei paista paljud kohvikupidajad ikka veel mõistvat, et nad võiks klassikaliselt väga suure kasumimääraga kohvi müües kliendi üle veidigi tänulikumad olla.
Ühes hiljutises kogemuses üritas terrassiga kohvik – sulgemisajani oli veel ligi 25 minutit – kliendile oma kallist kuuma jooki esmalt topsiga kaasa surada, siis aga asuti ohkega selgitama, et võin ju istuda kõige tagumisse (ja õllepudeleid täis) lauda, kuna esimesi on plaan hakata kohe sisse kandma (aga jooma pean ma ruttu-ruttu!). Ühtäkki kirgastus, et pole mul seda kohvi sellistel tingimustel nii väga vaja midagi. Bella ciao, bella ciao ciao ciao!
Tundub, et osa välisturiste on rahakotiga juba hääletanud ja Eestisse tulemata jätnud. Võib-olla kardavad nad Venemaa lähedust, võib-olla pakub mingi selgituse Redditi jutuajamine «Estonia more expensive than Scandinavian countries?»*, milles on enam kui 200 postitust, suur osa imestav-nördinud toonis. Ja turistidele pole midagi ette heita. Turg paneb kõik paika, nagu on Eesti äriinimesed alati kinnitanud.