Helsingi on ilus linn, kui on meeles vaadata vaid praegust hetke

Silvia Pärmann
, reisiajakirjanik
Copy
1819. aastal, kui Carl Ludvig Engel Helsingisse saabus, ootas teda ees kolgas, millest ta pidi tsaari käsul linna kasvatama. Ta veetis palju tunde, maalides külamaastikke, mida tema ehitised tundmatuseni muutma pidid. Pildil Engeli akvarell «Suurtori» (1819), mis kujutab Suurturgu kagust nähtuna: raekoda, peavahtkond ja selle taga Ulrika Eleanora kirik. 
1819. aastal, kui Carl Ludvig Engel Helsingisse saabus, ootas teda ees kolgas, millest ta pidi tsaari käsul linna kasvatama. Ta veetis palju tunde, maalides külamaastikke, mida tema ehitised tundmatuseni muutma pidid. Pildil Engeli akvarell «Suurtori» (1819), mis kujutab Suurturgu kagust nähtuna: raekoda, peavahtkond ja selle taga Ulrika Eleanora kirik. Foto: Carl Ludvig Engel/Wikimedia Commons

Saksa riisling minu pokaalis on sama kahvatukollane kui Helsingi toomkiriku seinad arhitekt Karl Ludvig Engeli projektil. Ta on selle maalinud akvarellidega – aastal 1830 vahetas arhitekt pintsleid samasuguse osavusega, kui tema tänapäevased kolleegid autoCADi uuendusi alla laadivad ja avavad. Ehk pole see juhus, ehk igatses Tallinnast Helsingisse kolinud saksa arhitekt kodumaad nii väga, et linn kandis selle värvikoodi.

Sest kui Engel tsaar Aleksander I käsul Helsingisse kolis, et sellest jumalast hüljatud pimedast ja külmast külast Soome suurvürstiriigi väärikas pealinn ehitada, ei olnud Helsingi ja tema kodumaa vahel liikumine nii lihtne kui tänapäeval. Isegi Tallinna, mis oli Helsingi kõrval tõeline metropol, ei saanud ta toona sõita Rheinhessenist pärit riislingut täis klaasi käes keerutades – nii kõrvalisse kolkasse kui Helsingi polnud keegi näinud põhjust laevaliinigi avada.

«See on hõredalt asustatud kaljune neem ulgumere saarestikus, Läänemere leidmata pärl, mis on enamjaolt raskesti läbitav mägi. Kui laevad selle kividel karile jooksevad, ei torma elanikud mitte rüüstama, vaid minemapääsemise lootuses küüti paluma,» kirjutab Jukka Viikilä romaanis «Akvarellid Engeli linnast»​ arhitekti fiktiivsesse päevikusse.

Tagasi üles