Palun sind: lase millelgi nässu minna!

, Reisikirjanik
Copy
Paar korralikku jama muudab reisi ainult meeldejäävamaks, arvab reisikirjanik Rene Satsi (pildil kusagil Kagu-Aasias, kus kindlasti kohe midagi juhtuma hakkab).
Paar korralikku jama muudab reisi ainult meeldejäävamaks, arvab reisikirjanik Rene Satsi (pildil kusagil Kagu-Aasias, kus kindlasti kohe midagi juhtuma hakkab). Foto: Erakogu

Ma julgen öelda, et Anthony Bourdain õpetas meid elama. Ja kui sa ei tea, kes oli Anthony Bourdain, siis oled mõnest elutunnist poppi teinud.

Sotsiaalmeedia viskab tihti ette motivatsioonitsitaate. Enamasti sõnakõlkse nagu «Armasta ennast, siis armastavad sind teised. Marquis de Sade.» Tegin sõnale «sadism» tähenduse andnud karakteri kulul muidugi mõista nalja. Näide peaks täitma aga oma ülesande - suur enamus niiöelda elusuunavaid tsitaate on omistatud valele autorile või üldse välja mõeldud. Kõlavatele lausetele on juurde keevitatud tuntud nimi, et saada lihtsameelse käest kätte kas ahhetus (arvuti taga) või like (arvuti sees).

Minu sotsiaalmeediavoogu viskuvad Anthony Bourdainile omistatud tsitaadid viimasel ajal nagu lõhekalad Alaskal grislikaru käppade vahele. Ja tunnistan: need tsitaadid meeldivad mulle kohe väga. Ma ei tea, milline nendest on originaal, milline mugandus, aga mulle imponeerib mehe väidetavatest ütlustest enim see: «Tõenäoliselt ei juhtu sinuga midagi ootamatut ega imelist, kui sinu Pariisi reisiplaanis sisalduvad Louvre ja Eiffeli torn.«»

Jah, raske puuhaluga lajatatud küll, ent suudan öelduga kokku sulanduda. Mõeldud on laias laastus seda, et kui teed püüdlikult asju, mida enamus turiste teeb, ei saa sa ilmselt kätte seda spetsiifiliselt individuaalset ja imelist elamust. Konkreetse tsitaadiga seoses: olen ise Pariisis vaid korra käinud. Siirdusime kunstnik Tarrvi Laamanniga Kariibimere saarele ning vahepeatuseks oli Pariisi de Gaulle lennujaam, kus lennukist maha jäime. Võimalus edasi lennata - paari päeva pärast.

Pidime Pariisis keset talve lühikeste pükste ja optimismi najal vastu pidama. Käisime väljas Süüria kuttide poolt peetud kebabiurkas söömas, sandaalides varvastevahed lund täis. See juhtus 25 aastat tagasi. Siiani mäletan nägusid selles putkas. Mäletan seal pakutud maitseid, sest kõik ümberringi oli ootamatu ja huvitav. Kuigi tõsi - meil oli kohapeal viletsapoolne olla ja Tarrvi, kes oli terve elu oodanud «õiget croissanti Pariisis», porises hotellis hommikusöögi ajal pettunult: «See croissant on samasugune, kui Eestis.» Lisaks suutsime Guadeloupel uuesti lennukist maha jääda (sic!) ja ennast sõna otseses mõttes viimases hädas Euroopasse tulevale tšarterlennule hääletada.

Mõnikord reisides unistused kukuvad kokku, ent mõnikord leiad kogemata midagi nii ootamatult head, et elad selle mälestusega elu lõpuni koos. Ja ma ei pea siinkohal silmas Taimaalt leitud lühikest kasvu abikaasat, vaid individuaalset kogemust ja emotsiooni. Mida minu ja Bourdaini meelest on raske leida turvaliselt ja plaanipäraselt kulgevalt puhkusereisilt.

Bourdain on öelnud: «Selles on midagi nii imelikult võluvat - juua lõuna ajal sooja õlut pubis, kus peale sinu ühtegi klienti ei ole.» Jällegi samastun, olles kunagi hetkeimpulsi najal sõitnud rongiga Iirimaa ühest otsast teise ja leidnud ennast kell üks päeval Galway pubist, pint Guinessi ees, vaagimas, kuhu ööbima lähen ning mida üldse siin teen, mida siit küll leian? Mõned hetked hiljem leidsin enesele üllatuseks tänavalt Eduard Vilde skulptuuri.

Bourdain rääkis oma saadetes, mis keskendusid peamiselt toidukultuurile, sellest, kui oluline on kohalikule olustikule tähelepanu pöörata. Mine ja vaata, mida kohalik inimene teeb oma pahameeles, oma igapäevaelus, oma vanavanaema retsepti elustades. Satu kohalikega interaktiivsetesse situatsioonidesse poolteadlikult, aga kindlasti satu - umbes selline oli tema sõnum.

Mäletan, kuidas istusin Kabulis, väikese toidukoha teisel korrusel, ja koos afgaanidega magusat teed lürpides mõtlesin, et miks pagan ma just siin olen - kas see pole mitte ohtlik? Samas jällegi on sellises kohas joodud suhkru ja piimaga mustal teel kõvasti parem maitse, kui näiteks hommikusel joogil Hiltoni hotellis, Türgis, kuhu samuti teatud asjaoludel hiljuti sattusin.

Kui puhkad tööst väsinud pead välja uhkes Tai kuurordis, siis inimesed, kes sind vastu võtavad ja viisakalt kummardavad («Kas toon veel ühe värvilise kokteili basseini, sir?»), ei ole enamasti kohalikud taid. Need, kes Tais teenivad leiba sellega, et sinus tekitada emotsioon, et sa oled teenindatud, on tihtipeale pärit Kambodžast, Myanmarist...

Hoolikalt etteplaneeritud turvalisel turismimarsruudil ei söödeta sulle tavaliselt sisse autentset toitu. Hotelli restoranis, kus hotelli nime taga ilutsevad mitmed uhked tärnid, ei maitse sa päris Vietnami, Korea, Hiina, Laose, Tai või mis tahes eksootilise riigi kohalikku rooga, vaid pigem neelad huuli matsutades kalli raha eest turisti jaoks mugandatud maitseid. Ja need ei ole kahtlemata halvad maitsed. Aga kedagi ei huvita sinu kaeblemine tšilli rohkuse üle Kagu-Aasia riikides, kui ostad supi tänaval umbkeelse tädi käest, kes lajatab omavalmistatud roa sulle kulbiga plekist taldrikule nii, et kuum porganditükk maandub su küünel. Kui nüüd vaid oma meeled õigesti häälestad, istudes ise samal ajal madalal plastmasstoolil, maitseb see tänavasupp paremini, kui eileõhtune kallis ja peen restoranitoit.

Keera sisse uulitsasse, kui sa ei tea, kuhu see viib. Mine einesta kohas, mis näib pealiskaudselt olevat räpane. Veeda päev linnaosas, kus teisi turiste nagu ei olegi ja kuula, mida kohalikud räägivad - seda enam, kui sa ei saa aru mitte ühestki lendu lastud sõnast. Ära karda bussist maha jääda. Mine rongi peale, kui sa ei tea, kuhu see täpselt suundub. Osta endale pisikeses poes kile sisse pakitud snäkk, mille nimi on näiteks hygizyza.

Võta võõras riigis mõni hoolikalt kaalutletud risk. Loomulikult ei soovita ma kellelgi «hullu panema hakata» ja ronida akna kaudu Mehhiko kartelliliikme tuppa talle tere ütlema, aga natukene tuleks enda koostatud päevaplaani välismaal raputada küll. Ma palun sind: lase millelgi nässu minna! See tasub hiljem mälestustes kuhjaga ära, usu mind.

Ja kindlasti ei ole üldse halb pehmete istmetega transfeertaksoga lennujaamast otse basseini saabudes vastu võtta üks tervituskokteil Sex on the Beach. Naudi seda, kuid ära jää päriseks ainult sedasorti turismimulli kinni. Mine vähemalt kord elus ka päriselt reisima! Usalda mind - vahetult enne surma sa kahetsed, kui ei ole kuskil suvalise riigi suvalises baaris ennelõunasel ajal väikest õlut ära joonud. Isegi, kui see õlu sulle ei maitsenud.

Märksõnad

Tagasi üles