REISIKIRI ⟩ Otsige Helsingit maa alt ja maa pealt!

Helsingi on valdavalt lame, kuigi Kalasatamasse kerkinud 134-meetrine Majakka jätab Tallinna kõrgeimad korstnad ja kirikud juba seljataha. Foto: Karel Reisenbuk

Krister Kivi tegi kaasa Viking Line pressireisi Helsingisse ning veendus, et Soome pealinnas leidub jätkuvalt midagi avastada: staarkoka salarestoranist kuni maa-aluse staadionini.

Laevad väljuvad sageli ebainimlikult vara. Muidugi teevad seda ka lennukid, kuid nemad viivad kaugele, on kiired ja tähtsad. Miks peab aga laev Tallinnast välja müdistama enne kukke ja koitu? Laev võiks reisi alustada näiteks kell kümme; siis, kui inimene on ärganud, ringutanud, mõnuga kohvi joonud ja peegli ees endale vähemasti korra nägusid teha jõudnud.

Paraku on Suur Laevagraafikute Koostaja arvestanud mu heade mõtetega vaid osaliselt ning nii läheb Viking Line XPRS (soome laevapersonal hääldab tema nime muide nii: Iks-pe-err-ess) kell 10.45 teele vaid reedel, kõigil muudel päevadel aga kell seitse, enne kukke ja koitu (ja Eckerö Line Finlandia suisa kell kuus, veel tunnike varem).

Kui arvestada, et sadamas tuleb olla veel vähemalt pool tundi varem, ei ole imestada, et osa Eestist reisi alustavaid inimesi kohe laeva jõudes põrandale variseb ning õunausside kombel varjuliste treppide alla nukkuma roomab.

Hulk reisijaid on end mugavalt sisse seadnud ka laeva baari diivanitele, kus aga kohvi ei saagi: letile lastud võred signaliseerivad, et aeg on ilmselt liiga varajane ka laevapersonalile.

Samas on juba avatud XPRSi buffet. Nagu kergelt rootsipärasesse Soome kulinaarsfääri sisenedes ootuspärane, võib ette tõsta karjala pirukaid munavõiga ja kalamarjamääret, lihapalle ja veganheeringat, kuid ka näiteks kartulirösti tüümianiga, lõhekala, murulaugukreemiga munapoolikuid või sinihallitusjuustu astelpajumoosi ja rosmariinimeega.

Mingil põhjusel kipub hommikusöök põhjamaades olema ikka pisut luksuslikum afäär kui Eestis.

Vahi vaateratast

Kui Katajanokka sadamas pärast saabumist endale tassi kohvi tellin (ja mitte kannu ammu valmistehtud "normaalikahvia"), mis Soomes mitteametlikuks rahvusjoogiks, vaid täiesti viisaka, saab tassikese kõrvale umbes kolme euro eest ka Karl Fazeri šokolaadikommi.

Kuid mida ma ülepea teen sadamakohvikus ajal, mil ülejäänud ajakirjanikud on juba suundunud avastama naabruses olevat Skywheel Helsinkit; 40-meetrist vaateratast, mis Soome kõrgeim ja lubab pakkuda fantastilist võimalust avastada Helsingi ilu uuest perspektiivist.

Soome kõrgeim vaateratas on 40 meetrine ning lihtviisil suu ammuli õhureisimise asemel saab ringe teha ka saunatades või šampanjat juues. Foto: Karel Reisenbuk

Kui olla aus, siis hakkas mul kõhe. Võimalus lasta 15 euro eest end tosinaks minutiks gondliga aina kõrgemale ja kõrgemale sombuse taeva poole tõsta peab ilmselt olema ahvatlev nagu seda kellegi jaoks on ka 240...320 eurot maksev pakett, mis võimaldab kuni neljal reisjal taevareis läbi teha saunana toimivas puugondlis või 190 euro maksev Veuve Clicquot VIP Experience, mis, nagu nimest aimata, võimaldab 1 kuni 4 reisijal tõusta üle Helsingi šampanjat libistades spetsiaalses VIP-gondlikeses, kuid mitte mulle.

Vaaterattad, õhupallid, köisraudteed ja aina enam ka liftid on hakanud vanuse kasvades kombineerima kõrgusekartust ja klaustrofoobiat täiesti uudsel ja mõjusal moel. Kuid andke mulle koht lennukiakna all ja ma olen õnnelik.

Suvetäis uudiseid

Vahepeal on vaaterattaga virgastatud ajakirjanikud suundunud edasi reisilaevale Viking Line Cinderella, mis on päevaks Helsingisse saabunud Stockholmist. Laeva konverentsiosakonnas teeb Helsinki Partnersi giid Heidi Johansson väikse ülevaate sellest, mis on Soome pealinnal uudist käesoleval suvel.

Muusikafestival Sideways (vahemikus 109 kuni 189 eurot maksvate piletite ostmist on turundatud kui muusikaarmastajatele täiesti möödapääsmatut sammu) toimub tänavu ajavahemikus 13. kuni 15. juuni.

Jaanipäev on Soomes teadagi sageli veidi varajasem kui Eestis (tänavu 22. juunil), pööripäeva järel keerleb üle linna aga vikerkaarevärviline Pride (24. juuni kuni 30. juunini), millele pakub omakorda vaheldust morbiidsemates toonides metal-muusika festar Tuska (28. kuni 30. juuni).

Purjelaevandusentusiastide suursündmus Tall Ships Races leiab aset 4. kuni 7. juulil, jalgpallientusiastide kalendris on punasega märgitud aga Helsinki Cup periood (8. kuni 13. juuli).

Siis saabub pea kuupikkune paus Flow Festivalini (9. kuni 11. august), millele järgnevad omakorda Helsinki Festival (15. august kuni 1. september) ja sügis.

Kuid sügisest rääkimine on meie laiuskraadil kriminaalne. Vähemasti nii õrnal suveootusajal. Kultuurihuvilistel soovitab Johansson suunduda vaatama Amos Rexi juures väljapandud Kim Simonssoni samblahiiglasi, mida sügisel ootab ees toimetamine nende päriskodusse ehk metsa, gurmaaniahuvilistel aga broneerida endale aeg staarkokk Kozeen Shiwani teatraalsesse ja vaid 14-kohalisse restorani Room (mis varjab end Pohjoisesplanadil tegutsevas restornanis Lulu «kardinate taga»), kus kogu menüü on kui immigrandi rännak Lähis-Ida sünnikodust kargele põhjamaani.

Ideoloogiliselt sootuks teist kontseptsiooni esindab restoran Skörd (asukohaks Fredrikinkadu), kus tuntakse uhkust, et menüüs pole «pipraid ja avokaadosid teiselt poolt maakera» ja kogu vajalik hooajaline tooraine on hangitud kodusest Soomest.

Väsitava avastusretke järel võib heita puhkama end taskukohase ja peresõbraliku disainhotellina turundavasse Cityboxi (asukoht Siltasaarenkatul) või siis hoopiski kategooriasse «viis pluss tärni» paigutunud ja alles läinud talvel avanenud hotell Mariasse (asukoht Mariankatul), kus majutuse hinnad algavad umbes 350 eurost öö kohta, kuid võivad kerkida märksa kõrgemale.

Kõigist neist võimalustest jutustab giid Heidi Johansson lakkamatult naeratades ja ei lase ta end häirida isegi ägedatest puurimistöödest, mis on etteaste ajal hakanud kusagil Viking Cinderella konverentsiosakonna lähinaabruses.

Kanged soome naised valges tornis

Soome suurimaks spordiareeniks olev Helsinki olümpiastaadion, on paik, kus (laenates lauset Wikipediast) toimuvad lisaks spordivõistlustele suvel ka kontserdid. Nagu möönab staadioni ekskursioonijuht, toimuvad seal ehk isegi valdavalt kontserdid (7. ja 9. juunil näiteks Metallica), kuid igal juhul on funktsionalistlik ja 1940. aasta olümpiamängudeks valminud hiidrajatis – maksimaalselt kohti enam kui 36 000 inimesele ehk enamvähem kõigile Pärnu elanikele – vaatamisväärsuseks ka siis, kui seal midagi ei juhtu (piletid alates 7.5 eurost). Suur osa vaatamisväärset – nagu Helsingis sageli on sealjuures peidetud maa alla.

Olümpiastaadioni torn kõrgub Helsingi üle juba sõjaeelsest ajast. Foto: Krister Kivi

Maa-alune sporditaristu on huvilistele ka isiklikuks kasutamiseks kinnipandav.

Krister Kivi 

Nagu näitab kätte abivalmis giid, asub otse olümpiastaadioni 400-meetrise jooksuraja all teine samasugune, lihtsalt maa all: ette nähtud selleks, et sportlased endal enne heitlemaasumist naha märjaks joosta saaks.

Staadioni kõige ilmselgemaks atraktsiooniks oleva 72 meetrit kõrge torni tippu saab aga tõusta – eks ikka taaskord Helsinki panoraami imetlemise eesmärgil – üsna pisikese ja funktsionalistlikus stiilis liftiga.

Nagu ajaloost teada, lükkusid olümpiamängud sõja tõttu edasi tosin aastat ning staadioni fuajees ülalolevad pildid Soome õhukaitselottadest, kes selle sama torni tipust lähenevaid pommilennukeid varitsesid – oma päikseprillide ja paksude karvaste kasukatega ühendavad nad endas itaaliapärase šiki millegi kergelt jääkarulikuga – panevad mõtlema paremaist ja raskemaist aegadest. Kui mõelda, kui kerge ja odav on päevaks Soome sõitmine, siis ilmselt on praegused ajad siiski pigem paremapoolsed.

Pressireis toimus Viking Line kutsel ja kulul.