«Olen täitsa paberitega vend!» Kariibidel seilanud Hendrik Sal-Saller punub juba uut plaani (1)

Postimees Reis
, reis.postimees.ee
Copy

Väikelaevajuhi paberitega Hendrik Sal-Saller (58) võttis kätte ja käis hiljuti piraadi kombel Kariibidel merd seilamas. «Mul on ülipikalt olnud unistus kogu selle purjetamise värgiga, et nüüd ma neid linnukesi siin vaikselt teen oma unistuste raamatusse,» tunnistas mees.

Muusik rääkis oma reisist ülivõrdes. «Viimane ettevõtmine oli Kariibidel käia, see oli väga tore reis. Minu ettekujutus postkaardist, kus on sile vesi ja kõik paistab läbi – seda oli ka, aga üldiselt puhub seal tuul kaks nädalat ja seda kuni kümme või rohkem meetrit sekundis. Kogu aeg lihtsalt puhub ja puhub, aga naljakas on see, et ta puhub kogu aeg ühest kohast,» muigas Sal-Saller saatele «Õhtu!» antud intervjuus. «Ma saan aru, et purjetajal ongi tuult vaja, aga no mingil hetkel sa ikkagi tahad, et ei oleks seda,» lisas ta.

«Vahepeal lähed mõnda lahesoppi, võtad vaikselt, teed midagi, oled rahulikult ja seal ka ikka kurat puhub kogu aeg,» naeris mees.

Merel veedetud päevad olid muusiku sõnul hästi korraldatud. «Meil oli nii, et iga päev oli kellelgi kapteni päev ja tema vastutas, samas ei pidanud ta üleliigseid töid tegema. Kui tahtsid vanakesele merel anda väikese lonksu, et ta laeva püsti hoiaks ja meeskond terve oleks, siis kapten määras inimese, kes hoolitseb selle toimingu eest. Mis seal salata, mind määrati üsna tihti selleks inimeseks siis, kui ma ise kapten ei olnud – selle tööga sain ma hästi hakkama – kapteni tööst ma nii hästi ei tea.»

«See kõik oli väga tore tegelikult, sest oli osaliselt nii puhkus kui ka õppereis, et sa saad sealt kõike. Kui tahad, saad purjetada või mõnusalt puhata – ega me hullu ei pannud! Vahepeal olid pikemad ülesõidud, vahepeal olime kuskil saare ääres,» jutustas Sal-Saller.

«Mul on ülipikalt olnud unistus kogu selle purjetamise värgiga, et nüüd ma neid linnukesi siin vaikselt teen oma unistuste raamatusse. Kunagi pidasin kõvemat plaani ümber maailma seilata. Mingi moment mõtlesin, et okei, tõmban selle Atlandi ületamise peale. Viimasel ajal olen mõelnud, et võibolla see ka ära jätta, et pole vaja,» mõtiskles ta.

See aga ei tähenda, et mees mereseiklustest loobuks. «Mul on sügisel plaan ühe seltskonnaga liituda ja teha paarinädalane tripp, et kui kutsutakse madruseks, siis ma ikka lähen hea meelega,» kinnitas muusik.

Merel on Sal-Saller staažikas mees – ta on seilanud vahelduva eduga juba veerand sajandit.

«Mingi 25 kindlasti, ise täitsa imestan, et kuidas see võimalik on. Kui ma oleks 25-aastane, siis oleks ma nagu merel sündinud,» muigas ta.

Alguses seilas mees merel täitsa ilma lubadeta. «Soome lipu all seilasin, kui seal elasin, ja seal polnud lube vaja. Nüüd olen pikemat aega Eestis olnud ja madruseks saab käia, aga kui tahad ise rooli minna, siis pead load tegema. Kunagi, kui alustasin, siis ei teadnud midagi – mul oli lihtsalt palju tahtmist – loll, aga usin. Eks mulle näidati esimesed jupid ära, päris nii ei saanud, et lihtsalt tuimalt kohe rooli!»

Mehe sõnul ei olnud tol ajal vägevaid äppe, millelt sai teekonda vaadata. «Midagi merekaardist teadsin ka, aga ütleme nii, et peamiselt oli ikka kõvasti pealehakkamist.»

«Ma arvan, et olin meie jahiga korra või paar merel käinud. Võtsin kohe sõbra Eestist kaasa ja tõmbasin Helsingist Tallinnasse ja siis Tallinna lahel. Hiljem sõitsin Tallinnast läbi Haapsalu, Hiiumaa, Virtsu ja Pärnusse,» kirjeldas ta üht esimest suurt ettevõtmist.

Tagasi üles