SINNA JA TAGASI ⟩ Puhkus slummis

São Paulo Cracolândia elanikud tänavakarnevalil.  Foto: NELSON ALMEIDA/AFP/Scanpix

Eestlastele meeldib reisida Egiptusesse ja Türki. Kohale viib otse ja omadega tšarterlend, lennujaamast hotelli aga reisikorraldaja korraldatud buss. Hotelli ohutult tarastatud territooriumil lebatakse punaseks kõrbemiseni basseini veerel ning tarbitakse toitusid – ja sageli ka alkoholi –, mis makstud hinnas sisalduvad. Mõned kannatavad mõõdukalt kõhutõbede all, mille vastu saab abi kaasavõetud söetablettidest.

Kahjuks pole ma sellist reisimist veel väärikalt nautima õppinud. Viimasel kolmel reisil São Paulo​sse olen peatunud suhteliselt kahtlase linnajao piiril, mida tuhandete tänaval elavate narkosõltlaste tõttu tuntakse Cracolândia nime all. Põhjused on ennekõike logistilised: lähedale jäävad ka väga põneva valikuga turud ja São Paulo kesklinna poed, Luzi rongijaama saab Guarulhose lennujaamast umbes 90 eurosendi eest aga otserongiga. Ka kolmetärnihotell Tropicalia (tärnid on pigem illustratiivsed), mis on Luzi vaksalist ja lopsakast pargist vaid ühe tänavavahe kaugusel, vastab baasvajadustele; paarikümne euro eest saab siin privaatse, kliimaseadmega ja peaaegu puhta toa.

Vähem kui kiviviske kaugusel on aga mitmeid restoranikesi, kust saab kõike, mis brasiilia köögis imelist: värskeid mahlu, kanget kohvi, hiiglaslikke lihapirukaid, pehmeid kanatäidisega coxinha‘sid ning lillakat acai‘d, mida võib luristada ka piimaga kokteiliks tehtuna. Ka need, kel raha üldse pole, ei jää tingimata nälga: «Bom dia!» hõiskab ilmselt äsja tänaval ärganud mehike puuviljamüüjale, tuhnib veidi rämpsukastis ja luristab siis võidukalt kättesaadud mangokoore kallal. Alatasa on tänavaelanikel midagi vaja ka võõramaalaselt, enamasti sigarette või münte. Kuid mind pole veel kordagi röövitud ning äraütlemist kuuldes on küsija olnud lihtsalt siiralt šokeeritud. Brasiilia puruvaesed on ideoloogiliselt kindlasti vasakpoolsemad kui Euroopa omad.