SINNA JA TAGASI ⟩ Vait olemine kurja ei tee*

Briti noormees Aditya Verma (paremal) sattus Hispaania kohtusse pärast seda, kui oli sõpradele teinud lolli nalja, et kavatseb lennuki õhku lasta. Foto: Borja Sanchez-Trillo/EPA/Scanpix

Lend Tallinnast Helsingisse ei kesta poolt tundigi. See on nii lühike aeg, et stjuardessid ei jõua lennuturvalisust tagavate rituaalide läbiviimise kõrval pakkuda isegi klaasi vett (kuigi seda võib eraldi küsida), kuid samas nii pikk, et läbi Helsingi Tokyosse lennata lootnud Eesti endine peaminister suutis pahandada Finnairi stjuardessi. Väidetavalt käskis lennuemand tal ära panna sülearvuti, mida kõigis lennu faasides tõesti kasutada ei lubata.

Intsidenti pealtnäinud kaasreisija ütles, et endine peaminister «plõksis». Kui mängus oli alkohol, siis tõlgendatakse iga detaili ikka reisija kahjuks. Vähemasti läänelikus komberuumis – idamaadel ehk on klient rohkem kuninga positsioonis ja personal üritab oma ootusi mugandada. Kuid eks tule piirid ette sealgi.

Omal kombel suudan Eesti endisele peaministrile kaasa tunda. Olen olnud tosin aastat tagasi samuti Helsingi lennuväljal rumalas olukorras. Mea culpa: olin joonud ära lennufirma lounge‘is kaks klaasi veini. Reisijaid lennukisse suunava väravaagendiga tekkis üsna tühjast vaidlus, millesse kaasati sekunditega aga turvafirma, kellele töötaja mind brutalistlikus võtmes («haisee viinalle») kirjeldas. Ülekaalu all vandusin alla ja täitsin personali kõik nõudmised ning sain väga nördinult lennukisse kobida. Veidi hiljem lennufirma vabandas oma töötaja käitumise pärast. Seega läks mul paremini kui endisel peaministril, kel jäi Tokyosse lendamata. Minu intsident oli aga tosina aasta eest ja veiniklaase oli hinge all tõesti vaid kaks. Kolme juures (või nüüd) terendanuks ehk käerauad.