SINNA JA TAGASI ⟩ Toidureisid ja reisiv toit

Istanbulis saab maitsvalt söönuks vähem kui kolme euroga. Foto: Krister Kivi

Läinud nädalal jõudsin üle kuu Tallinna lennujaama, kus hiilgava tuleviku ootuses olid alanud ümberkorraldused: lounge oli kolitud remondi ajaks kitsukesele asenduspinnale, mitte-Schengeni osas renoveeriti tualettruume. Nägin ka armsat tuttavat, kes oli talvekaamose eest emigreerumas lõunameresaartele ning Istanbulini lendasime koos, kuid seal jäin temast maha.

Mul ei olnudki muud sihti kui Istanbul, öine buss Aksaray metroojaama, tagasihoidlik hotellituba ja ärkamine imaami igatseva laulu peale. Kuid ühes väikses restoranis, kus tänavale oli lohistatud ka kirevaid sohvasid, mõtestus kõik: ma olin tulnud sööma.

Toit on reisimise juures üks suuri motivaatoreid, igatsus Tai, Indoneesia, Nepali ja Mehhiko tänavarestoranide järele võib jääda hinge igaveseks. Ka Türgis on väga maitsev peaaegu kõik, ka tagasihoidlik oa- ja lihahautis, mis koos vürtsika ezme-salati ja äsja ahjust võetud kuuma leivaga läks maksma kokku 90 liiri (umbes 2,9 eurot).

Sõin ja olin õnnelik: oma väikse seikluse pärast, maitsva toidu pärast, õhu leebe leiguse pärast, mis tundus justkui kevadine. Siis oli aeg juua kanget teed ja sõita taas tagasi lennujaama, et reisida läbi Varssavi tagasi Tallinna. Ma olen harva raha kulutanud ühekorraga mõttetumalt ja mõtestatumalt.

Muidugi on lendamine keskkonnakahjulik, seda on kuulnud kõik. Kuid mitte ainult. Novembri lõpus – päev enne, kui Virgin Atlanticu lennuk sõitis esimest korda New Yorki õli ja suhkru baasil valmistatud keskkonnasäästlikuma kütusega – käisin Helsingis, kus einestasime kolmekesti Nepali restoranis Old Durbar. Kolm pearooga koos pudeli veini ja hilisemate kohvidega läks maksma sadakond eurot – seega sugugi mitte kallis ei Helsingi ega Tallinna hindade juures. Mis vapustas, oli restorani seinale kinnitatud silt toiduainete päritolumaade kohta: kanaliha oli pärit Brasiiliast, kala Vietnamist ning lambaliha nii Austraaliast kui ka Uus-Meremaalt.

Nagu juba nenditud, ei olnud tegemist kalli söögikohaga, kuid ärimudeli tegi võimalikuks just see, kui odav tooraine täpselt teiselt poolt maakera kohale vedada. Tänavustel andmetel oli tsiviillennunduse poolt 2022. aastal emiteeritud CO₂ kogus võrdne 800 megatonniga, sellal kui globaalse toidulogistika osa oli pea neli korda suurem: 3 gigatonni. Ühe kahjuga ei saa välja vabandada teist, kuid eri andmeid võiks vaadelda kogumis ja nende üle mõtelda.