:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)
/nginx/o/2023/12/08/15771164t1he974.jpg)
Olin sõbrannaga külmast Eestist sooja Hispaaniasse põgenenud ja käsil oli puhkuse eelviimane päev. Lebasin basseini kõrval, kui sõbranna tuli pooljooksuga ja õnnest õhetades. Tal oli rannas jalutades kohanud ekskursioonimüüjat, kes oli maagilise võimalusega lagedale tulnud ja meil on ees nüüd bussireis vulkaani juurde.
Mind ei vaimustanud see mõte mitte üks põrm. Esiteks olen ma neid fantastilisi reisipakkujaid igas soojema kliimaga riigis näinud ja soodsat ning eksklusiivset pole seal enamasti midagi. Pluss meie eesootav kojusõit koosnes kolmest erinevast lennust, vahetult enne seda pikk päev bussiistmel kõlas juba ette nagu sabakondi süvatrauma vürtsitatud kangete liigestega.
Aga ekskursioonile läksime me siiski. Kogunemispaigaks oli üks suur plats ning oma bussi leidsime sealt üles väga hõlpsalt – see kolises ja mürises saabudes kõrvulukustavalt. Enne sisenemist luges range giid meile ette neljas keeles olulised käitumisreeglid: tuleb olla sõbralik, giidi jutust üle rääkida ei tohi, bussi aknaid omavoliliselt avada samuti mitte. Juhatades meid bussi, näitas ta ette, kuhu istuda tohime.
Kõigepealt tutvustati meile meie reisikaaslasi: vahva grupp eakaid pensionäre, kes majutusid ümbruskonna taastusravikliinikutes. Ühtpidi oli armas tagapingist ettepoole vaadates näha taskurätist mütsikeste sõlmimisvõtteid umbes kümmet viisi kiilaneva pealae varjamiseks. Teistpidi tähendas reis pensionäridega veidi ootamatuid piiranguid.
Giid selgitas lahkelt, et meie reis pole kilomeetritelt pikk, aga see-eest kestab kogu päeva ning on mitmete peatustega. Näiteks kohustuslikud suveniiripoed ja vetsud. Vulkaani vaatama läheme tõesti, aga mitte väga kaugele, sest paljudel meie vapratel reisikaaslastel on südamestimulaatorid ning keelatud kõrgele mägedesse minna. «Fantastiline,» mõtlesin, «kivimid, mida saan kilomeetrite kauguselt imetleda.»
Sõbrannale lubatud jahutus oli bussis täiesti olemas. Suvalistel hetkedel viskas sellesse leitsakust tiinesse ratastega kuuti portsu jääkülma õhku, enne kui uuesti mürinaga kütma hakkas. Ühel kurvil hakkas sisse ajama hirmsat metalli kärssamise haisu ja mulle tundus, et selliste piduritega tehnilisest ülevaatusest küll läbi ei tohiks saada.
Igas peatuses toimus enne ja pärast giidist möödumist peade loendus ja kõlas rohkelt hoiatusi, et hoiduksime taskuvaraste eest. Muidu asjakohane soovitus, aga mitte nendes inimtühjades kohtades, kus meie seisime. Kui esimesed kilomeetrid olin sõbranna peale tige nagu herilane, siis varsti ajas see koomiline ekskursioon juba naerma ja vaatamata reisisaatja pahandamisele hakkasime lohutuseks veini jooma. Sest kempsupeatusi tegime niikuinii iga nurga peal ja väikese promilliga oli see elamus juba päris lõbus. Suveniiripoodidest saime vulkaanikivimitega käevõrusid osta, nii et peaaegu nagu olekski soovitud kohas ära käinud. 40 minutit sõitu, 20 minutit peatust. Ja nii varahommikust õhtuni välja.
Loo moraale on kaks: ei tasu lipitsevaid müüjaid uskuda, naha üle kõrvade tõmbamine on nende sissetulek ja leivanumber. Ja teiseks: enne pikka lennupäeva ei tasu pikalt istuda. Mina ju teadsin seda, aga nüüd teab sõbranna ka, sest kohe ta mind ei uskunud.