Olin sõbrannaga külmast Eestist sooja Hispaaniasse põgenenud ja käsil oli puhkuse eelviimane päev. Lebasin basseini kõrval, kui sõbranna tuli pooljooksuga ja õnnest õhetades. Tal oli rannas jalutades kohanud ekskursioonimüüjat, kes oli maagilise võimalusega lagedale tulnud ja meil on ees nüüd bussireis vulkaani juurde.
PALMIPUU PALMI ALL ⟩ Kuidas sõbranna mind taastusravikliiniku eksursioonile meelitas
Mind ei vaimustanud see mõte mitte üks põrm. Esiteks olen ma neid fantastilisi reisipakkujaid igas soojema kliimaga riigis näinud ja soodsat ning eksklusiivset pole seal enamasti midagi. Pluss meie eesootav kojusõit koosnes kolmest erinevast lennust, vahetult enne seda pikk päev bussiistmel kõlas juba ette nagu sabakondi süvatrauma vürtsitatud kangete liigestega.
Aga ekskursioonile läksime me siiski. Kogunemispaigaks oli üks suur plats ning oma bussi leidsime sealt üles väga hõlpsalt – see kolises ja mürises saabudes kõrvulukustavalt. Enne sisenemist luges range giid meile ette neljas keeles olulised käitumisreeglid: tuleb olla sõbralik, giidi jutust üle rääkida ei tohi, bussi aknaid omavoliliselt avada samuti mitte. Juhatades meid bussi, näitas ta ette, kuhu istuda tohime.