NÄDALA REIS ⟩ Argentina – laste paradiis ja koerte taevariik

Cathlin Tohver
Copy
Paseaperros ehk koera jalutajad on Buenos Aireses väga levinud. Korraga võib jalutama viia kuni kümme koera.
Paseaperros ehk koera jalutajad on Buenos Aireses väga levinud. Korraga võib jalutama viia kuni kümme koera. Foto: Cathlin Tohver

Argentinasse sõitmine on üsna kallis, kuid kohapeal ei maksa miski suurt midagi. Vähemasti siis, kui mustalt turult soetatud sularahas maksta.

Argentina mõte sai alguse minu peas, sest olen suhteliselt rahutu hing ja ühe koha peal kaua ei püsi. Õnneks või õnnetuseks kehtib see ka elupaiga suhtes ja sellega peab kohanema ka minu suur pere. Viis aastat tagasi kolisime Hispaaniasse üheks aastaks ja jäimegi sinna. Eelmisel kevadel tuli mul mõte, et miks me ei võiks nüüd kuhugi mujale kolida.

Sain ka ise aru, et lapsed taas kord kooli vahetama panna oleks minust väga hoolimatu. Aga nad nõustusid, et läheme kuhugi üheks kuuks ja katsetame kodukooli. Lõuna-Ameerika kasuks langes valik seetõttu, et see kant on meie meelest väga põnev ja saame kõik hispaania keelega hakkama. Olen ise korra Buenos Aireses käinud ja tahtsin Argentinat põhjalikumalt tundma õppida. Mõeldud-tehtud.

Ostsime piletid kuuks ajaks Buenos Airesesse. Lend on kohutavalt pikk (14 tundi), aga ajavahe õnneks vaid viis tundi. Plaan oli siiski Argentinas elada umbes nagu kodus ja lisaks natuke reisida. Esimese osa päevast tegin mina lastega kodukooli ja abikaasa online-tööd. Teise osa päevast käisime linnas ringi, muuseumides ja parkides. Nädalavahetustel tegime reise kaugematesse paikadesse. Leidsin ka kohaliku lapsehoidja, tänu kellele saime abikaasaga ka vahepeal kahekesi olla. Seega, mingis mõttes nagu igapäevane elu-olu, aga täiesti uues keskkonnas.

Iguazú joad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on ühed ilusamad ja võimsamad maailmas. Meie sattusime sinna suurte vihmade aegu ja pildil olev vaateplatvorm oli seetõttu külastajatele suletud.
Iguazú joad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on ühed ilusamad ja võimsamad maailmas. Meie sattusime sinna suurte vihmade aegu ja pildil olev vaateplatvorm oli seetõttu külastajatele suletud. Foto: Cathlin Tohver

Meie suured poisid jäid Euroopasse, kuna üks lõpetab ja teine alustab keskkooli. Neil oleks kodukoolis väga keeruline. Ausalt öeldes ei ole nad ka erilised reisisellid ja mõte kuu aega kuskil maailma teises otsas elada ei vaimusta neid üldse. Meie väikesed 9-aastane Lennart ja 6-aastane Clara olid seevastu reisi suhtes väga entusiastlikud. Ka nende kool oli igati toetav ning pakkisime kõik raamatud, töövihikud ja iPadid kaasa. Lennarti klassijuhataja ütles nii toredalt: «Ega siis haridus ei ole ainult kooliskäimine! Te olete ju PEREGA KOOS kuu aega ja veel võõras riigis, see on väga eriline võimalus.» Pean tunnistama, et olin üllatunud ja liigutatud nii mõistvast suhtumisest.

Lapsed käisid kodukoolis

Korteri valisime AirBnBst. Mul oli eelmisest korrast enam-vähem ettekujutus, millises piirkonnas võiks elada. Otsisin teadlikult ka korterit, mille omanikku eelmised külastajad on kiitnud, sest teadsin, et kuu aja jooksul tuleb päevakorda igasugu küsimusi ja siis on väga mugav, kui tunned kedagi kohalikku, kes on valmis aitama. Nii läkski. Proua oli äärmiselt sõbralik ning tema soovitaski meile oma endist lapsehoidjat, korraldas rahavahetaja ja oli igati abivalmis.

Kodukooli võlu on see, et aega on kuidagi rohkem ja vähem survet «kiire-kiire-hakkame-minema». Ärkame, vaatame telekat, sööme, õpime jne. See kõik toimub kodus. Lapsed saavad ise valida, mida parasjagu õppida, ja tegevust ei katkesta mitte tunni lõpp, vaid et lehekülg sai läbi. Mulle meeldis, et saime keskenduda õppimises asjadele, millele muidu on raske piisavalt aega leida. Näiteks Claraga lugesime väga palju ja ühe kuuga sai veerijast üsna sorav lugeja.

Empanada’d on õhukese taignaga soolased pirukad ja kuju järgi saab aru, mis täidisega on tegu.
Empanada’d on õhukese taignaga soolased pirukad ja kuju järgi saab aru, mis täidisega on tegu. Foto: Cathlin Tohver

Kõige tähtsam oli siiski üldine koosolemine ja rääkimine-arutamine, alates sellest, miks Argentinas on kevad, kui samal ajal Euroopas on sügis, kuni selleni, mis asi on inflatsioon. Samas, minule on muidugi kodukool raskem kui tavaline koolis käimine, sest lõpuks pean mina ikkagi neid utsitama, veenma, kontrollima ja keelama. Lisaks söögid valmistama ja õhtusi tegevusi planeerima.

Buenos Airest peetakse Lõuna-Ameerika Pariisiks. Selleks on tõesti põhjust, sest suurlinlikku elegantsi, kaunist euroopalikku arhitektuuri ja laiu avenüüsid ning uhkeid kunstimuuseume siin jagub. Samas hüsteeriline liiklus ja hispaaniakeelne lärm ei lase siiski hetkekski unustada, et oled Lõuna-Ameerika suurlinnas.

Imeline veiseliha ja punavein

Argentinasse reisida tasub eelkõige neil, kes armastavad veiseliha ja punast veini. Mina jumaldan mõlemat ega pidanud pettuma. Pigem olin rabatud, kui imehea on siin kohalik liha (veised söövad enamiku ajast vaid karjamaal värsket rohtu) ja kui hõrgud on Mendoza punaveinid. Tegelikult on restoranid üldse väga kõrgel tasemel, nii disaini ja meeleolu kui ka maitsete poolest. Toidust rääkides peab veel mainima fantastilisi empanada’sid. Need on imeõhukese kattega soolase täidisega pirukad. Neid müüakse tõesti iga nurga peal ja see on alati hea kiire kõhutäis.

Konkurentsitult parim veiseliha on Argentinas! Saladus on selles, et loomad elavad rohumaal.
Konkurentsitult parim veiseliha on Argentinas! Saladus on selles, et loomad elavad rohumaal. Foto: Cathlin Tohver

Pastat ja pitsat on ka palju ning siinkohal peab natuke meenutama Argentina ajalugu. 19. sajandi teisel poolel soosis valitsus immigratsiooni Euroopast, sest Argentina elanikkonda sooviti tsiviliseerida ja muuta valgemaks. Buenos Airese elanikkond kasvas plahvatuslikult. Tänu sellele on enamikul tänastel porteño’lastel (buenosaireslane) euroopa esivanem (enamik Itaaliast või Hispaaniast). Minu meelest ka sealne hispaania keel kõlab natuke laulvalt nagu itaalia keel. Muidugi on nad ise uhked oma päritolu üle ja peavad Argentinat teistest Lõuna-Ameerika riikidest paremaks. Midagi on siiski aja jooksul juhtunud vana hea Itaalia pizza’ga. Siin on see pigem paks sai ohtra sulanud juustuga. Käisime küll kohalikus kõige kuulsamas pitsarestoranis, aga me olime veendunud, et õhuke ja krõbe Itaalia pitsa on rohkem mokkamööda.

Just nii valmivad maailma parimad empanada’d kiirtoidukohas Las Chicas de la 3, mida nägime Netflixis ja pidime ära proovima. Olid tõesti parimad. 
Just nii valmivad maailma parimad empanada’d kiirtoidukohas Las Chicas de la 3, mida nägime Netflixis ja pidime ära proovima. Olid tõesti parimad. Foto: Cathlin Tohver

Argentinasse reisides tuleb end varustada ohtra sularahaga. Sealne majandus on juba pikalt hüperinflatsioonis ja Argentina peeso väärtus langeb päevadega. Meie pangakaardiga ei ole mõtet midagi maksta, sest siis konverteeritakse see ametliku kursi järgi, mis on n-ö mustast turust kolm korda väiksem. Seega käib kogu maksmine sulas. Isegi lennupileteid käisime seetõttu reisibüroos ostmas. Loomulikult on tänu sellele tekkinud võimas rahavahetusäri, mis toimis nii hästi, et meil käis isiklik rahavahetaja kodus. See oli üsna mugav, sest ühe euro eest sai 1000 peesot ja nende tassimiseks on kotti vaja.

Erinevalt Madridist või Pariisist on siin eurooplasele kõik väga odav. Taksoga 20 minutit umbes kaks eurot. Lihtne lõuna kolm eurot ja tipprestoranis suur steik 13 eurot. Empanada – 50 senti, kohvi ja kook kokku üks euro jne. Muidugi on olemas ainult turistidele mõeldud teenused, nagu tango-show ja organiseeritud linnatuurid, mille hinnad on n-ö euroopalikud. Peab tunnistama, et tundsime end vahest süüdi justkui liiga madalat hinda makstes ja seetõttu jätsime tihti jootraha (eriti taksojuhtidele).

Vahemaad on hiiglaslikud

Argentina on hiiglaslik! Pindalalt sama suur kui seitse suurimat Lääne-Euroopa riiki kokku, see on 2,8 miljonit km2. Kuid hõredalt asustatud ja inimesi elab niisama palju kui Hispaanias, umbes 46 miljonit, neist 13 miljonit Buenos Aireses. Tegime kuu jooksul kaks väljasõitu. Need ei olnud nagu nädalavahetusel Pärnusse, vaid kolm tundi lennukiga ühes suunas ja teine kord sama kaua teises suunas.

Käisime Iguazú jugasid vaatamas, mis oli ilus ja võimas elamus. Neil päevadel sadas väga palju ja Argentina poolel oli park kinni ning saime seetõttu ühel päeval ka Brasiilias ära käia. Loodus on seal juba troopika ja meie hotell oli vihmametsas. Kogu see loodus ja hääled olid lastele väga suur elamus. Meie teine väljasõit oli peaaegu Antarktikasse, käisime Perito Moreno nimelist liustikku vaatamas. Seal on tõeline Eesti kevad, õues umbes +10 ja tulbid õitsesid.

Patagoonias asuv Perito Moreno liustik on erakordne, sest erinevalt teistest liustikest, mis kahanevad, tema kasvab. Perito Moreno on umbes 250 km2, 5 km lai ja veepiirist on tal kõrgust 70 m.
Patagoonias asuv Perito Moreno liustik on erakordne, sest erinevalt teistest liustikest, mis kahanevad, tema kasvab. Perito Moreno on umbes 250 km2, 5 km lai ja veepiirist on tal kõrgust 70 m. Foto: Cathlin Tohver

Käimata jäi Mendoza veinipiirkonnas, kuhu plaanisime küll minna, aga tundsime, et läheb tormamiseks. Seadsime esikohale, et oleks rahulik kulgemine ja kõigil närvid korras. Argentinas on omal käel väga lihtne reisida. Keskkond on turvaline ja asjad toimivad. Võimalik, et vahest oleks keeruline, kui hispaania keelt ei oskaks, aga kuna turiste jagub ja inimesed on siiralt sõbralikud, siis ilmselt saaks kõik korda.

Tegevustest puudust ei tulnud ja minu meelest on Buenos Aires täielik laste paradiis. Nii palju mänguparke, spetsiaalselt lastele mõeldud muuseume ja tegevuskeskusi ei ole ma kuskil mujal näinud. Põnevatest kogumustest peab veel mainima jalkamängul käimist ja Taylor Swifti kontserti. Esimesele läksime Lennarti suure soovi ajel ja teine üritus oli Clara valitud. Jalkamängule kahjuks pileteid legaalselt osta ei ole võimalik, sest kõik istekohad on eluks ajaks ära müüdud. Muidugi on siis tekkinud ettevõtmised, kes kuidagi neid istekohti edasi ärivad, kui omanik ise ei taha minna. See melu, mis ma nägin Maradona kodustaadionil, oli väga võimas. Sellist üldrahvalikku emotsiooni ei ole ma ühelgi jalkamängul varem näinud. Tasus vaeva näha, et sinna saada.

Õnnelik Taylor Swifti fänn kontserdil.
Õnnelik Taylor Swifti fänn kontserdil. Foto: Cathlin Tohver

Kui olete loomaarmastaja, siis on Buenos Aires teie taevariik. Argentinas on väidetavalt kõige rohkem lemmikloomi inimese kohta maailmas. Ja see hakkab silma. Koeraomanikke on sõna otseses mõttes kõikjal ja paljud koerad ei ole rihma otsas isegi tänaval, rääkimata pargist. Omavahel suheldakse ja koeri silitatakse ning kutsikaid nunnutatakse. Silmnähtavalt oli porteño’de lemmiktõug retriiver ja teised suured sõbralikud koerad. Väikesemõõdulised olid ainult taksid ja krantsid. Väga populaarne on võtta endale koer varjupaigast ja ka koera järgi koristamine on iseenesestmõistetav. Meie igatahes nautisime seda koertega suhtlemist väga!

Esimest korda olime nii pikalt reisil, aga väikese üllatusena meile kõigile see meeldis. Lennartile seetõttu, et õppima pidi vähem, sest ta tegi kõik kiiresti ära. Eerol oli süda rahul, sest ta sai oma tööasjadega ka tegeleda. Minul oli põnev ja huvitav. Kõige rohkem ootas koju minekut Clara, sest tema igatses oma sõbrannasid ja tahtis kooli minna.

Paar asja jäid mulle Buenos Airesest mõistuseks. Esiteks see, et Buenos Aireses ei ole mitte ühtegi ulguvat koera. Ja teiseks, et kõik taksojuhid teavad, kus on Eesti.

Järgmine aasta külastame siis Colombiat või Tšiilit... 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles