/nginx/o/2023/11/19/15730492t1h47f2.jpg)
Muljetavaldavad maa-alused järved ootavad Kreeka lõunatipus avastamist, kuid vette ei tasu üle paadiserva sulpsata.
Tellijale
Hadese riiki võib sisenda ka jakita
Kui titaanid olid võidetud, jagasid Olümpuse jumalad maailma kolmeks Zeusi, Poseidoni ja Hadese vahel. Ja just need viimased kilomeetrid Hadese maailmani maa alustes koobastes muutuvad metsikuks: mäed ja lahed, rahnud ja orud – see on Euroopa üks dramaatilisematest rannikumaastikest Peloponnesose poolsaarel Kreeka lõunaosas. Unised tillukesed kalurikülad ja liivarannad vaheldumisi arhailiste asumite ja antiiksete varemetega. Vaated üle sügavate orgude, siis jälle oliiviistandused nii kaugele kui silm ulatub ja kuskil täielikus tühjuses üksik imekaunis kabel. Isegi türklastest vallutajatel ei õnnestunud mäestike poolt kaitstud kohalikke alla suruda. Kolme elu läheb vaja, ütleb vanasõna, et mõista nende hingeelu: ühte mere jaoks, ühte mägede jaoks ja ühte inimeste jaoks. Nii kirjutas briti kirjanik Patrick Leigh Fermor, kes kuni kõrge eani selles oma unistuste maasikus metsikul Manil elas. Enamus, kes Peloponnesosele tuleb, ei sõida kaugemale kui Aeropoli linnakeseni. Siin , Surematute väljaku ehk Plateia Athanaton´ikeskel seisab ausammas Petros Mavromichalisele, kes mängis vabadusvõitluses türklaste vastu üliolulist rolli. Kitsaste tänavate vahel on poekesed ja taverna´d vaheldumisi uhkete pereklannide kivitornidega. Ja ainult veidikene siit edasi asuvad Dirose koopad. Kreeklased ise peavad paika allmaailma jumal Hadese võimuriigi sissepääsuks.
/nginx/o/2023/11/19/15730513t1h75de.jpg)