PALMIPUU PALMI ALL ⟩ Porto – imeline linnake, kus on vaid üks suur miinus

Portos on jõeäär toredasti vinoteeke ja kohvikuid täis, kõik omanäolised ja ägedad. Foto: Shutterstock

Paki oma majonees kaasa, ütles sõber, ja tal oli õigus. Paljud sõbrad on kiitnud Portugali suuruselt teist linna Portot kui kõige mõnusamat kohta, kus aega veeta. Otsustasin võtta sügisel kosutava puhkuse ja veeta ühe suvehooajajärgse nädala selles kiidetud kohas. Olgu öeldud, et linn on supertore.

Porto võttis mu oktoobri lõpus vastu oranžikirjude apelsinipuude, lainetava jõevee, 18-kraadise soojuse ja tormihoiatusega. Mõni tund pärast maandumist sain päästeameti tekstisõnumi, et 72 tunni jooksul võib oodata tormi, maru, üleujutusi ja raskeid ilmastikutingimusi. «Pole viga, randa siis ei saa, aga muud ei takista küll miski,» võtsin olukorra enda jaoks kokku. Ja umbes nii ka läks. Üldiselt sadas öösiti, aga päevased marutuuled ja suured sajud veetsin kas raamatuid lugedes või siis linnas ühest toidu- ja joogikohast teise vantsides.

Sõber Madis, kes on Portos mitu korda käinud, andis mulle kaasa üsna omapärase hoiatuse: toiduga on seal viletsasti, Porto kokanduskunnid ei armasta kastmeid. Uskusin küll iga tema sõna, aga ei suutnud selles suurt muret näha, sest pole ka Eesti soustikeetjad teab mis kuulsad. Esimene restoran, kuhu sööma sattusin, pakkus kala kõrvale küpsiseid. Teises kohas tellisin steiki köögiviljadega ja see tõlgendus oli samuti uudne: korraliku lihaviilaka kõrval lösutas kuhi keeduriisi, köögiviljade sektsiooni esindas kulbitäis friikartuleid, garneeringuks oli rullikeeratud viil juustu ja singilõik. Meenusid Madise sõnad. Loputasin toidu mõnusa veiniga alla ja otsustasin edaspidi teadlikumalt läheneda.